Juulikuu lõpetasin suurejoonelise muusikalise lavastusega "Vana klaver, ehk suusabaasis on tantsupidu". Kiidjärve kaldal suurel vabaõhulaval, mis teeb nii mõnelegi suurele teatrilavale silmad ette, publiku ette rulluv järjekordne elulugu kohalikust Kiidjärve poisist Kalmer Tennosaarest oli südamlik, kuid ühtlasi valus.
Kõigepealt aga kogemus. Lava oli tõepoolest võimas ja võiks öelda, et välja oli tõstetud mõne väiksema teatri lava, sest tehnilised võimalused olid igati suured. Rääkimata kõigest muust korraldusest, publiku tribüün oli tohutult võimas, toitlustus korraldatud väga sujuvalt ja samamoodi tualetid ja märgatud suitsu-aedik, kus suitsetajad end sildistada said ja enda konid põõsast leitud ämbrisse visata said. Publikut oli kohal palju, kuid ala oli piisavalt suur ja sujuvus igas järjekorras ei tekitanud kordagi tunnet, et inimesi oleks liiga palju.
Lavastus oli suurejooneline ja lavalise ettekandega oli kokku põimitud video, kaadrid minevikust ja Tennosaare elust ja esinemistest aga ka otse laval toimuvast. Olles siiski taasiseseisvunud vabariigis sündinud ei tea ja ei saagi teada kõike, mis suures liiduvabariigis toimus ja videokaadrid neist aegadest andsid väga palju juurde, et tüki mõistmine oleks sujuvam.
Laval oli väga palju inimesi, lisaks peamistele näitlejatele lauljad, bänd ja muu taustajõud. Kõik see andis võimalus kogu aeg midagi vaadata ja jälgida. Näitlejatest jättis kõige parema mulje sel korral Priit Strandberg, kelle kanda oli mitmeid rolle, kuid eelkõige jäi meelde tema Hardi Tiidus, mis oli äärmiselt südamlik ja humoorikas. Kalmeri rolli said täita nii Kalle Sepp, kui ka Sepo Seemann ja neist kahest jättis mänguliselt Kalmeriitolikuma rolli Seemann, kuid eks mängiski tema vana Tennosaart ja Sepa mängitud noor võibki kaugem tunduda. Positiivse üllatuse osaliseks sain ka Inga Lunget laval nähes, sest hiljuti nähtud "Kihnu Jenkas", ta mulle ülemäära positiivset muljet ei jätnud. Eriti jäi meelde tema Heli Läätse hääldus, sest Venemaal võis Ä tähega läätsel tõepoolest jamasid olla. Heli Läätse ja paljudes teistes kingades astus lavale Saara Nüganen oma mõnusas headuses.
Kõige keerukam roll võis mõneti olla Liina Tennosaarel, kes mängis Kalmeri isa, olles ise Kalmeri tütar, kuid ema roll ja kõik muud tulid tal valatult välja. Mainimata on jäänud veel Veikko Täär, kes tõi lavale legendaarse Valdo Pandi, imeilus Ingrid Margus, kes kehastas Sirje Arbit, kellele isegi Georg Ots abieluettepaneku tegi, kuid millest Sirje keeldus ja Peeter Oja, kes laval koguni kuues erinevas rollis üles astus ja mõnusat meelelahutust pakkus.
Lavastus pakkus palju ajaloolisust ja teadmata täpsemat asjade kulgu, siis tegin pidevalt märkmeid just mõne konkreetse inimese või asja kohta, et sellest hiljem lugeda ja endale pilt selgemaks saada. Näiteks oli olulisel kohal Kuku Klubi, millest olin kuulnud aga täpsemalt ei teadnud midagi, või siis inimesena oluline telemaja hing tädi Ruth. Sõnadest jäi aga meelde sel korral sõna rassitama, sest selle osas manitses ema Kalmerit mitmel korral, et Kalmer rassitama ei läheks.
Lavastus "Vana klaver" võtab kokku Kalmer Tennosaare eluloo sünnist surmani ja sealt edasi. Kogu see elutee on täis otsingut armastuse ja vabaduse poole, mida aga tegelikult kohale ei jõua. Kui alguses leiab väike Kalmer Kiidjärvel jäälinnu, keda ta eluks püüdma jääb, siis see sinilind lõpuks paraku Kalmerini ei jõuagi, kuid ehk nii oligi määratud. Kui võrdlen seda elulugu kahe viimati nähtuga, Kihnu Virvest ja Karl Kikkast, siis eluloona oli laval nähtu kõige detailirohkem ja südamlikum, kuid lavastusena oleksin oodanud isegi enamat, sest enne kuuldud tagasiside oli väga kiitev.
Enda kolmeteistkümnenda lavastusega püüdsin kinni ka enda esimese lavastuse sel aastal, sest kirjutan seal, kuidas lavastuses "Pangarööv" laval kõlab laul "Euroopa kauneim daam", mida esitab Sepo Seemann, siis ootasin hetke, mil ka "Vanas klaveris" laul kõlama hakkaks ja ta tuli, küll Kalle Sepa esituses aga tuli. Aga eks oli see Pangaröövi sisse pandud lavastaja In Mäeotsa poolt, eks ka klaveri lavastas ja sedasi läbi ühe enda lavastuse teisele reklaami tegi. Muusikat kõlas selles muusikalis omajagu ja palju jäi meelde erinevaid uusi varem mittekuulduid lugusid Tennosaare repertuaarist, enim aga jäi meelde ehk laul "Sinilind", mille otsingutest Kalmer Tennosaare elu koosnes.
Fotod: Marko Jakobi ja Tiit Reisid.
OSADES:
Sepo Seeman, Kalle Sepp, Peeter Oja, Inga Lunge, Liina Tennosaar , Ingrid Margus, Saara Nüganen, Priit Strandberg, Veikko Täär
Autor: Ott Kilusk
Lavastaja: Ain Mäeots
Muusikajuht: Siim Aimla
Kunstnik: Karmo Mende
Koreograaf Britt Kõrsmaa