Uskumatu kui julmad võivad inimesed olla ja uskumatu, kui julm võib ajalugu olla.
Ugala lavastus "Meie klass" paneb mõtlema ja imestama just nende kahe asja üle ja paneb hindama näitlejate oskusi ja võimeksust sellist julmust lavale tuua.
"Meie klass" on lugu ühe klassi õpilastest, nende eludest ja saatustest. Ajal enne maailmasõda elavad ühes Poola väikelinnas poolakad ja juudid, vaatamata väikestele erimeelsustele on neil elu täis rõõmu, naeru ja lusti. Klassikaaslased saavad omavahel hästi läbi, koos mängitakse, tantsitakse ja õpitakse. Sõda aga muudab inimesi ja tervikust saab individuaalsus, igaüks on enda eest väljas.
Lavakujunduses on meie ette algses toodud klassiruum, koos tahvli, laudade ja kõige muuga. See kujundus säilib etenduse lõpuni, lihtsalt väga kergelt tõstetakse ümber mööblit ja muudetakse tegevuskohta. Lava tagaseinas olevast tahvlist saab aga ajajoon, et me saaksime järge pidada, kuhu oleme ajaliselt jõudnud ja millised sündmused maailma käekäiku suunavad.
Lavastuse sisu on väga karm ja ajaloole põhinedes on lausa kurb mõelda, et vähemalt osaliselt on see kõik päriselt nii olnud. Ühtehoidvast klassist saab kiiresti rivaalide kamp, sest igaüks seisab enda eest, mitmel tegelasel on lausa mitu rauda tules, et saaks võimalusel end ikka päästa. Vaatamata aga tegelaste omavahelisele raskele saatusele, peksmistele, tapmistele ja vägistamistele on näitlejad meisterlikud ja sellist ühtset trupimängu ja terviklikku mängu ei ole ma varem Eesti teatrites kohanud. Kõik näitlejad laval on enda rollis, kõik mõtlevad tervikust ja kõik naudivad mängu, kui sellist mängu nautida saab.
Ugala endine kunstiline juht Tanel Jonas on lavastajana kasutanud väga põnevaid ja leidlikke mõtteid. Olgu selleks näiteks väga vahvalt lahendatud "tantsupidu", kus partneriteks on võetud toolid, millega tantsida või need samad koolilauad, mille ümber tõstmisega saab tegevuspaika muuta vaid hetkega. Samuti on põnevalt lahendatud peksmised ja vägistamised, kui neid kiita saab, siis on need taktitundelised, kuid samas ehmatavad ja mõjusad. Mõlema tegevuse puhul on oluline nii näitlejate mäng kui efektid, mida mööbli, raamatute vms abil tekitatakse. Põnevaimaks lahenduseks võiks aga pidada näitlejate erinevaid vanuseid, kuidas saavad nad küll olla ühe klassi õpilased, seda ma muidugi ei tea, kas see on lavastaja mõte, või on selle näidendi autor ette kirjutanud. Miks aga näitlejad erinevates vanustes lavale astuvad selle jätan avaldamata, selleks tuleb vaatama minna ja omapoolne pakkumine teha.
Kui näitlejate puhul toonitasin, et nende mäng ja trupitöö on fantastilised, siis selle kõrval ei saa mainimata jätta ka teksti, tekst on karm ja oluline ja näitlejate oskus seda publikuni viia n suurepärane. Mitme võika stseeni puhul hakkab pilt silme ees üsna täpselt jooksma, kuidas see võis toimuda, vaatamata sellele, et meile näidatakse laval vaid osaliselt, mis juhtub. Tekst ja teksti ettekandmine teevad selle aga realistlikuks.
Hirm muudab meid, sõda muudab meid, elutahe muudab meid, tulevik muudab meid, vaid minevik on ja jääb, see on meid siia toonud, kuid enam meid muuta ei saa ja seega unustame ka selle, millisena olime minevikus ise. Vaid üks on taevas täht, mis seisab paigal!
Vaatamata näidendi sisule on see lavastatud ja mängitud niivõrd hästi, et jätab sügava mälestuse ja tekitab rõõmu, seda rõõmu, et meie elame heal ajal!
Fotod
Elena Koit
Lavastaja Tanel Jonas
Lavastaja assistent Liis Aedmaa
Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Valguskujundaja Mari-Riin Paavo
Liikumisjuht Rauno Zubko
Tõlkija Hendrik Lindepuu
Osades Terje Pennie, Alden Kirss, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Jass Kalev Mäe, Peeter Jürgens, Margus Tabor, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa ja Aarne Soro
Teise maailmasõja künnisel õpivad ühes Poola väikelinnas koos poolakad ja juudid. Nad on klassikaaslased ja sõbrad. Okupatsioon ja sõda lõikavad läbi nende lapsepõlve sõprussidemed ja toovad endaga kaasa kirjeldamatu julmuse ja vägivalla. Sõda lõpeb, aga ellujäänud peavad edasi elama ning iseendale ja üksteisele otsa vaatama. Kättemaks ja arvete klaarimine kestab aastakümneid kuni lõpuks jõutakse hetke, mil tuleb teha rahu nii elavate kui surnutega ja elada siin ja praegu.
„See lugu räägib mu vanavanemate põlvkonnast – inimestest, kelle saatuseks oli sündida eelmise sajandi 20ndate aastate alguses ja saada täiskasvanuks siis, kui teine maailmasõda terve Euroopa tükkideks rebis. See on lugu tervest generatsioonist noortest, kelle lootused ja unistused hajusid koos plahvatuste suitsuga ning kelle jaoks omadest said võõrad ning võõrastest omad. See lugu räägib valikutest, mis tuleb langetada siis, kui võimalusi ei ole, ning usust ja armastusest oma ligimese vastu.“
Lavastaja Tanel Jonas
Poola ühe kuulsaima näitekirjaniku Tadeusz Słobodzianeki näidend „Meie klass“ põhineb ajaloolistel sündmustel. Seda on tõlgitud arvukatesse võõrkeeltesse ja teiste seas lavastatud näiteks Iisraelis, Ungaris, Ameerika Ühendriikides, Itaalias, Kanadas, Rootsis ja Suurbritannias. Näidend on võitnud Poola kõige prestiižsema kirjandusauhinna Nike.
„Minu eesmärk ei ole olla objektiivne. Ma esitan küsimusi inimese seisundi kohta – inimeste kohta, kes elasid keset sotsiaalsete, psühholoogiliste, ajalooliste, religioossete ja ideoloogiliste suhete traagilist kokkusattumust, mis viis kuritegevuse, kättemaksu ja kannatuseni.“
Autor Tadeusz Słobodzianek