Otsustasin alustada 2021. teatriaastat Vanemuise teatri lavastusega "Pangarööv". Üldiselt ei loe ma väga enne teatrisse minekut arvustusi ja ei teinud seda ka sel korral. Olin kuulnud mõnd arvamust, mis olid üsnagi erinevad seega andsin võimaluse end üllatada. Ainsaks eelduseks oli žanr, sest head komöödiat Eesti teatris tihti ei kohta.
Lavastusest esmalt üldisemalt:
Esietendus: 3. september 2020
Lavastaja: Ain Mäeots
Osades: Jaanus Tepomees, Karl Robert Saaremäe, Lena Barbara Luhse, Aivar Tomingas või Sepo Seeman, Jüri Lumiste, Merle Jääger, Ragne Pekarev, Karol Kuntsel, Veiko Porkanen, Karl Kristjan Puusepp, Jürgen Gansen.
"Pangarööv" oli kokkuvõtvalt absurdilae liigutamine üles-alla. Kui nii esimene kui ka teine vaatus algasin pisut igaavalt ja selleks, et hoog sisse saada kulus päris kaua aega, siis kui käiks sisse pandi ei suutnud enam kohati ära imestada. Mida veel?
Lugu ise oli üsna lihtne. Kohalikku panka tuuakse Ungari printsi kalliskivi, mida kõik röövida tahavad. Kui midagi saab untsu minna, siis seda tõestas nähtud pangarööv igati. Laval on nähtavad erinevad keerdkäigud, vimkad ja üksteiste ülekavaldamised, mis viivad ühest ämbrist teiseni. Lõpuks on tõde vaid Merle Jäägeri kehastatud pangatelleri viimastes sõnades "Väikelinnas on kõik sulid".
Siiski näeb laval äärmiselt põnevaid karakter-rolle ja näitlejate meeletut tööd enda kehastatavaid tegelaskujusid vaid hetkega vahetada. Esimesest hetkest alates, teeb minu arvates suurepärase etteaste ohmut politseinikku Cooperit mängiv Ragne Pekarev. Teisalt on pisisuli ja mitmes teises rollis äärmiselt huvitav Jaanus Tepomees.
Kuna absurdi on laval palju, siis jääb kõrvu kõlama muusikaline kujundus, mis mulle väga meeldib. Ühel hetkel, (ma ei tea kas see nii on, aga mulle tundub,) astub lavale isegi Kalmer Tennosaar, ehk lavastuses on väike reklaamklipp Kiidjärve suvelavastusele "Vana klaver", kus Sepo Seemann samuti kaasa teeb ja mõlema lavastuse lavastajaks on Ain Mäeots. Samas mõjub estraad humoorikalt ja annab muule nähtavala jaburusele vürtsi juurde. Pangadirektorit mängiv Sepo Seemann sobib oma rolli valatult ja mõjub laval väga koomilisena.
Häid rollitäitmisi on laval veelgi ja absurdust omajagu. Väga mitmel kohal on küsimusi, et miks seda või teist nüüd vaja oli. Huumorit on laval palju ja seda väga mitmes erinevas kihis, seega teatrisse minnes saab naerda kindlasti-kes vähem ja kes rohkem.
Kokkuvõttes ongi tegemist jabura ja humoorika lavatükiga, mis ei paku küll mõtlemis ja jutuainet hilisemaks, kuid sobib ideaalselt mõnusaks vahepalaks keset tegusat töönädalat.
Soovitan julgelt vaatama minna, saab kõhutäie naerda ja naer on ju terviseks ja seda on praegusel ajal eriti vaja!
Kasutatud fotod lavastuse lehelt, autor Heikki Leis.