Ugala uuslavastus "Tule õige koju" viib meid Iirimaale ja sealsete traditsioonide kütkesse. Õigupoolest just matusetraditsioonide, sest ülejäänu on laval pigem traditsioonide vastane ja kohati provotseeriv. Lugu leinast, perest ja isikustest.
Nähes lavastuse tutvustust ennem selle vaatamist tekkis mul taaskord suur eetiline küsimus, kas kirstu võib lavale tuua. Taas on see ka Ugala lava, sest nende "Leskede kadunud maailm" toob samuti kirstu lavale. Lõpuks ilmselt pole vahet, kas kirst laval on, vaid see, mida ja kas temaga tehakse.
Nagu mainin alguses, siis lavastus räägib leinast ja perekonast. Nii saavadki kolm venda ja nende pered ema lahkumise järel taas kokku, ning leina taustal hakkab hargnema nende elulugu. Karm ja ootamatu lapsepõlv, kohanemine muutustega ja toimetulek surmaga. Koheselt saba aru, et nii nagu elus nii ka laval tuleme me kõik lähedase kaotusega isemoodi toime. Surm on ka tihtipeale paraku see, mis perekonna taas kokku toob ja aitab raskustest üle saada. Kui kirst laval ja väga ägeda butafooriaga "laibaga" mäng võib natukene tunduda ehmatav, siis lõpuks on tegu vaid traditsioonidega ja kindlate õpetussõnade jälgimisega, mis matuste ja ärasaatmise juurde kuuluvad. Olgu selleks ka kinnikaetud peegel seinal, mis ka meie traditsioonide juurde siin seal kuulub.
Näitlejad moodustavad laval tugeva terviku, kuid sellele vaatamata mängivad igaüks tugevat karakterit ja saavad oma hetke niiöelda särada. Kolme venna kõrval on tugevusteks kolm naist, kahe venna naised ja surnud ema, need naised ongi tegelikud elu suunajad ja juhtijad ja näitlejad mängivad oma rollides nad kindlalt välja. Surnud ema rolli peavad näitlejad ise mängima, sest lava on selleks butafooria. Varasemast Ugala kogemusest teeb ehk meeldejäävama rolli Oskar Punga, kuid kokkuvõtvalt on oluline just terviklikkus.
Lavastus tekitab palju mõtteid ja annab võimaluse mõelda erinevate teemade üle. Nii ongi elus, et leinaperioodil hakkame mingitele asjadele mõtlema, millele me varem ei mõtle. Pidevalt pingutame, et olla paremad ja piisavalt head, kuid ainuke inimene kelle jaoks peaksime me head olema peaksime olema me ise. Või kuidas me mõistame lihtsaid sõnu ja kuidas meie jaoks aja jooksul sõnade tähendus muutub.
Ugala lavastus on põnev ja köitev. Aeg läheb kiiresti ja kohati provotseerivad teemad annavad teema, mille üle mõelda ja arutelda, just see peakski teatri mõte olema, panna meid mõtlema asjade üle.
Fotod ja info lavastuse kodulehelt:
Fotod: Silver Kaljula
Lavastaja: Johan Elm
Kunstnik: Eugen Tamberg
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Fredi Karu
Tõlkija: Martin Algus
Osades: Rait Õunapuu, Lauli Koppelmaa, Janek Vadi, Jaana Kena, Oskar Punga, Tanel Ingi ja Margus Tabor.
Comments