Ugala teatri lavastus "Leskede kadunud maailm" kõnetas mind juba ammu, enne seda, kui jõudsin seda vaatama minna. Juhuste kokkulangevus tõi selle lavastuse minu mängukavva juba märtsis, kuigi vahepeal oli juba tunne, et enne sügist seda näha ei õnnestu.
Lavalaudadele on mängima pandud raskekahurvägi ja seda mängu, mida meile näidatakse on nauditav vaadata. Luule Komissarov, Terje Pennie, Carmen Tabor, Vilma Luik, Kaie Mihkelson ja noor Oskar Punga loovad laval müstika, mis mõjub sügavalt, kui seda lasta ja võtab läbi kogu kerest. Sedasi istusingi peale etendust oma kohal ja hetkeks hingasin, käed värisesid ja emotsioonid käisid üle pea.
Mis siis selle loo selliseks teeb, ilmselt teatav müstilisus, kuidas samas see aeg, mis on nende leskede jaoks seisma ja kinni jäänud võtab endaga kaasa ja paneb aja seisma ka teatrisaalis. Rääkimata lood, mis tuleb iga hinna eest endast välja rääkida on olulised ja vajavad kuulajat, vajavad inimhinge enda kõrvale, et need saaksid elada edasi teistes, järeltulevates põlvedes.
Loomulikult on nauditav ka näitlejate mäng, enim isegi just Ugala naisvara oma, Kaie Mihkelson jäi minu vaatamisel natuke nõrgaks ja puterdas mõne koha peal, Oskar Pungal ongi raske naistest välja paista, kuigi ainsa mehena laval jääb ta siiski silma.
Siiski saavad kõik näitlejad tegelikult oma hetke, mil laval särada, sest lesed räägivad ju oma lugusid, neid lugusid, mis neil jäänud rääkimata ja elamata. Need lood mõjuvad esiti hoogsalt, alustades Carmen Tabori tegelase pulmapeoga, kuid muutuvad siis üha süngemaks ja valusamaks tuues esile reaalsust ja puudutades hinge. Kaie Mihkelsoni tegelaskuju lugu jõuab koguni eetika piirideni ja tekitab ka minu küsimusi, kas see on õige, kuid lugu on iseenesest tõene ja valus. Sealhulgas on ehk kõige valusam lugu Vilma Luigel, kuid tema peaaegu sõnatu roll ei lase meil sellest suurt aimdust saada, siiski osaliselt saame aru, mis seal taga on.
Kogu selle müstika, mis laval tekib loob suuresti ka muusikaline kujundus. Seda suudan endale üles märkida mitme korral, ühest küljest nende naiste poolt, kes laval ise pille mängivad, kuid ka Jakob Juhkami originaallooming, mis mõjub täpselt selliselt nagu on parasjagu vaja.
Ning muusika kõrval lavakujundus, mis annab võimalusi ja üllatab, esmalt paistab väga lihtne, kuid üllatusi on seal varuks palju ja lisaks üllatustele väga geniaalseid lahendusi, mida ilmselt kunstnik Kristiina Põllu koos lavastaja Ringo Ramuliga on loonud. Ringo Ramuli lavastajakäekirjal hakkavad minu jaoks tekkima omased jooned ja üheks neist on terviklikkus ja nn suure pildi nägemine ja selle toomine publikuni, seda näeme Ugala lavastuses "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" ning Kinoteatri lavastuses "Haige mäger".
Ükski lavastus ei ole mõjunud mulle varasemalt sedasi, et oleksin tõepoolest seda läbi elanud, mis laval toimub. Siiski ei saa ma öelda, et tegemist on fantastilise lavastusega, sest minu kaaslasele sel teatriõhtul nähtu suurt vaimustust ei tekitanud. Küll aga annab see lavastus võimaluse aeg seisma panna, sel peab laskma endasse tungida ja eetilised vastuolud võiks kõrvale jätta. Leskede lood tuleb ära kuulata, selleks, et need saaksid edasi elada aga ka selleks, et lesed saaksid neist lahti lasta. Unustusi mille hõlma vajuda on meil kõigil, kuid neist lahti lasta on hoopis raskem, kui neid hoida!
Info ja fotod lavastuse kodulehelt:
Fotod Gabriela Urm
AutorPriit Põldma
Lavastaja Ringo Ramul
Kunstnik Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)
Helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam
Valguskunstnik Laura Maria Mäits
Videokunstnik Margo Siimon
Osades Oskar Punga, Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Terje Pennie, Garmen Tabor, Luule Komissarov ja Vilma Luik