Viimasel ajal ei kohta teatris tihti seda, et lavakujundus oleks võimas ja detailne, sellist klassikalist inglise teatrit ei ole tihti võimalik näha, hetkel annab selleks aga võimaluse Ugala teater lavastusega "Tramm nimega iha".
Oma repertuaaris on Ugala üldse viimasel ajal palju klassikalistele teatritekstidele pühendunud, olgu selleks "Kirsiaed" või "Kaheteistkümnes öö", senimaani pole aga klassikalise teksti taga peitunud reaalselt klassikaline lavastus. "Tramm nimega iha" on sada protsenti klassika, lavakujundus, kostüümid, näitlejate mäng, see kõik mängitakse publikule ette ja sellist mõtteruumi ja enda arvamus, et mida millega öelda tahetakse publikule ei jää.
Ja see pole üldse mitte halb asi, ma arvan, et kui lavastus on hästi tehtud ja mängitud, siis ei olegi vaja, et publik millegi üle pead vangutama peaks. Teisalt on meil praeguses maailmas niigi palju pingeid ja kriise ja nagu kirjutasin arvustuses "Keisri hullu" kohta, siis maailm käärib ja seetõttu võiksimegi olla lihtsad ja klassikalised.
Ugala lavastuses saavad klassika kõrval särada näitlejad ja niivõrd klassikaliselt midagi tehes ongi võimalik näitlejatel enda tõelist palet näidata. Minu suureks rõõmuks on antud tükis oluline roll ka just naisnäitlejatel, mis annab eriti hea võimaluse näha meie teatri andekaid inimesi. Kui alguses arvan, et külalisena peaosa mängiv Maarja Mitt-Pichen on ehk pisut ülemängiv, siis lavastuse arenedes areneb ka tema mäng ja see lõpuni häirivaks ei osutu. Nauditavad rollid teevad aga Ugala enda naised Maarika Palm ja Adeele Jaago, mõlema puhul on rollid mängitud äärmiselt loomutruult ja saali kiirgub seda, et nad naudivad enda rolle. Kuigi mehi on laval palju, siis särada saavad neist vähesed, eriti jääb sel korral silma Janek Vadi, kes sarnaselt Mitt-Pichenile oma rollis areneb ja kui esialgu teatavat vastumeelsust tekitab, siis lõpus hakkad talle pigem kaasa elama.
Näidend käsitleb mitmeid erinevaid teemasid, peamiseks muidugi armastus, kuid selle taustal suhted perekonnas, varajagamine, austamine ja hullumeelsus. Vist elus ongi nii, et pealtnäha nende puhul, kelle juures ei oska midagi kahtlast arvata võib välja kooruda vägagi süngeid ja kahtlasi asjaolusid, mis paneb nad tegutsema nende loomusele vastupidiselt. Nagu taoliste tekstide puhul ikka on peategelane jooksus, ta põgeneb kas konkreetselt kellegi eest või kui puudub keegi, kelle eest põgeneda, siis põgeneb ta reaalsuse eest.
Info ja fotod lavastuse kodulehelt:
Fotod
Elena Koit
Lavastaja Karl Koppelmaa Lavastaja assistent Theodor Tabor (külalisena) Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater) Muusikaline kujundaja Elari Ennok Valguskujundaja Laura Maria Mäits Tõlkijad Jaak Rähesoo ja Karl Koppelmaa Osades Maarja Mitt-Pichen (külalisena), Janek Vadi, Marika Palm, Vallo Kirs, Adeele Jaago, Vilma Luik, Oskar Punga, Tarvo Vridolin või Tanel Ingi ja Theodor Tabor (külalisena)
Ameerika kirjaniku Tennessee Williamsi ühe kuulsaima näidendi „Tramm nimega Iha“ keskmes on kunagine iludus Blanche, kes sõidab külla oma võõraks jäänud õele ja õemehele. Põrkuvad kokku kaks erinevat maailma. Blanche’i illusioonis elatud elu ei sobitu õe ja õemehe julma reaalsusega ja sealt saab alguse kaose ja muutumiste teekond, mis ei jäta ühtegi tegelast puudutamata.
Ma elan ajal, mil pea kõik mu ihad on mulle kerge vaevaga kättesaadavad, aga ometi olen ma õnnetu. Umbes nii võis tunda Tennessee Williams, kui tema hinge suurim iha – saavutada näitekirjanikuna kuulsus ja tuntus – oli täitunud näidendi “Klaasist loomaaed” ülemaailmse eduga. Järgnevalt kirjutas ta näidendi “Tramm nimega Iha”, milles 20. sajandi üks olulisimaid naistegelasi Blanche DuBois on mainitud trammiga jõudnud lõpp-peatusesse, jätkuvalt lootes, et siin ilmas leidub veel keegi võõras, kes võiks teda armastada. Ent Blanche ei taha tõde vaid illusiooni. Tema arvates on näilisus see, mis inimesi lummab – ega tõde ei tee ju kedagi õnnelikuks? Inimlik tragöödia seisneb aga illusioonide purunemises – niipea kui kaks võõrast teineteist tundma õpitavad, niipea kui inimese ihad ja südamesoovid täituvad, kaovad ka illusioonid. Asemele jääb vaid tühjus – see õnnetu tõde. Kas ei jäägi siis midagi muud üle, kui jääda lootma, nagu Blanche, võõraste lahkusele – samal ajal jäädes võõrasteks? Aga kui need vaesed võõrad on sama kadunud? Ja soovivad vaid ära kasutada teisi, justkui mingeid iha vahendeid?
Ja mis need ihad siis lõppude lõpuks on? Olla armastatud? Näiliselt? Tõeliselt?
Comentários