Kuidas saaks veel nimetata ülevaadet lavastusest "Kolm musketäri", ilmselt variante oleks, kuid Ugala suvelavaversioon Õisu mõisas annab just-täpselt sellised emotsioonid, et klassikat klassikaliselt vaadata ja hinnata. Siiski on selle klassika sekka põimitud uudsust ja ootmatusi, milles ülevaates räägin.
Klassikat vaadates on alati tore, kui oled sellega kursis. "Kolm musketäri" on minust kuidagi mööda läinud. Jah, raamatust olen kuulnud ja ehk ka mõne katkendi lugenud, filmist samuti mõne stseeni näinud, kuid kuidas see lugu päriselt jookseb, seda ma ei teadnud. Teadsin vaid, et üks musketäridest on Aramis ja siis on neid veel aga isegi nimed pähe ei kerkinud.
Alustan Ugala lavastuse puhul aga kohavalikust. Õisu mõis ja mõisapark olid uued avastused, mis tänu lavastusele sel suvel kindlasti ellu ärkasid. Tribüünile maha istudes oli imestust palju ja raske mõista, mis on kunstnikutöö (Kristjan Suits) ja mis on siin päris, sest kõik harmoneerus omavahel ideaalselt paika ja viis mõtte ja kujutlusega täiesti Pariisi. Põnevaks detailiks maleruudustikuga mängupõrand, millele teose sisu abil erinevaid tähendusi omistada.
Sisusse ma sel korral pikemalt ei sukeldu, eks ikka käib mäng võimu, raha ja armastuse nimel, ning tegelaste vahelised suhted on üsna segased, eriti, kui alustekstida kursis ei ole. Siiski peamine on musketäri au, kaitsta end ja seista enda väärtuste eest.
Loo peakangelased d’Artagnan ning musketärid Athos, Porthos ja Aramis, mängivad oma rolle suurepäraselt. Rõõm on näha Ugala trupiga liitunud lavakunstikooli lõpetanud noori ja nende vilumust suures lavatükis kaasa teha. Kui käisin nende diplomilavastust "Suveöö unenägu" vaatamas, olen kirjutanud, et põnev leid näitlejana on Alden Kirss, kes musketäride loos Aramise rollis üles astub ja peab tõdema, et mõjub väga usutavalt ja saaks minult sel õhtul parima rollitäitmise auhinna. Teised pole sealjuures sugugi halvad ning Ugala enda trupp toob lavale inimesi, keda seal tavaliselt ei näe, näiteks trupijuhi Karl Kena, kes võiks väikseid rolle tihedamalt täita. Loo eripära tõttu on nais rolle vähe, neist enim jääb sel korral silma Marika Palm Constance rollis.
Lavastaja Tanel Jonas on jälginud küll üsna klassikalist joont, kuid sisse on toodud huvitavaid elemente, millele tähelepanu pöörata. Näiteks lõhutakse ühele hetkel neljas sein publikuga täielikult, ning näitlejad hakkavad publikuga vestlema ja üks kutsutakse koguni lavale. Lisaks toimub tegevus pidevalt publikutribüüni kõrval ja peal, mistõttu on tunne, et oleme keset tegevuspaika, sest kord on näitleja sinu ees, siis jälle seljataga. Loomulikult on lavastuses olulisel kohal mõõgavõitlus (Kaire Russ), mis musketäride lugu see muidu oleks. Võitlust on palju ja see on efektiivne ning usutav, kohati isegi hirmu tekitav, sest esimeses reas istudes tekib mõnigi kord hirm ise pihta saada.
Algselt mainisin ka malelauda, millele omistaksin tähenduse ise selliselt, et musketärid on küll meie loo sangarid, kuid suures maailmas vaid etturid, keda liigutavad erinevad võimuorganid endale suurema võimu ja raha saamise nimel.
Musketäride lugu kõnetab aga igati ka tänapäeval, sest võimuahnus pole kuskile kadunud. Samamoodi ei ole kuskile kadunud ka sangarid, kes iga hinna eest, enda väärtuste nimel võitlevad, just nii nagu musketärid üks kõiki ja kõik ühe eest. Lõpetuseks sobib aga üks viimaseid lauseid lavalaudadelt. "Elu on seda väärt, et mõnikord tema pärast nutta".
Üldinfo ja fotod lavastuse kodulehelt:
Fotod: Priit Loog
Lavastaja: Tanel Jonas Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater) Kostüümikunstnikud: Kristjan Suits ja Sirli Pohlak Koreograaf: Rauno Zubko Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo Lavavõitluse seadja: Kaire Russ Dramatiseerinud: Tanel Jonas, Liis Aedmaa ja Laura Kalle Alusteose tõlkija: Tatjana Hallap Mängivad Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Rait Õunapuu või Ken Rüütel, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Jaana Kena, Janek Vadi, Silver Kaljula, Karl Kena, Karl Jakob Bartels, Andri Suga, Merle Liinsoo ja Aili Nohrin