Draamateatri lavastus "Lehman brothers" on suur ja võimas lavalugu. Lugu, mille kohta oleme ilmselt kuulnud palju kiidusõnu ja mida soovitatakse kõigil vaatama minna. Tegemist on tõepoolest suure looga, mida mängitakse stiilipuhtalt ja minimalistlikult.
Kolm Lehmanit sõidavad Saksamaalt kõigi unistuste maale Ameerikasse. 19. sajandi keskpaigas on sealsest elus olust kujunenud Euroopas juba kindel kuvand, ning kõik soovivad seda oma silmaga vaatama minna. Kolm Lehmanit, kes hakkavad väikesest riideärist kasvatama panka jõuavad kaugele ja nende eesmärk on edasi liikuda, kaugemale ja rikkamaks. Selle kõige juures on neil kolmel oluline säilitada traditsioone ja enda uskumusi, mis aga järjepanu kaovad järgenvate põlvkondade käte läbi.
Lavastaja on lähenenud suurele materjalile minimalistlikult ja vaid kolme näitleja ja kolme muusiku abil räägitakse meile suur lugu arusaadavas keeles. Selleks, et midagi erilist kujutada on vaja vaid muusikat või projekteerida detaile ekraanile, kuid laval on ainult üks tuba, mille lagi ja selle kõrgus näitab hetkelist staatust. Mida suurem, seda kõrgemale lagi tõuseb ja lõpuks ka langeb.
Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast on oma rollides sees, nad naudivad igat oma tegevust laval ja toovad selle vaatajateni. Tõsi küll, tekstitihe lavastus ja suur töö tekstiga on tehtud, kuid mõningad asjad rõdule, kus lavastust vaatan kohale ei jõua. See polegi oluline, mäng ja enda töö nautimine on see, mis loeb ja mis saali ideaalselt kohale jõuavad.
Lavastuses on olulisel kohal ühiskondlik staatus ja enda viimine sel redelil aina kõrgemale. Äri on see mis on peamine ja millega Lehmanid tegelevad. Nagu öeldakse, siis see kes tahab rikkaks saada peab lihtsatele asjadele tulema enne, kui need lihtsaks saavad. Elu peab kogu aeg edasi liikuma ja seisma jääda ei tohi.
Laval aitab seda edasiliikumist teha ansambel, kes näitlejate jutule lisaks või selle taustale hoogsalt kaasa aitab. Lauri Kaldoja ja ansambel koosseisus Joel Remmel, Heikko Remmel või Mihkel Mälgand, Ahto Abner saavad mõneti neljanda näitleja rolli ja täidavad seda samuti tohutu naudinguga.
Perekonna loos on aga alti nii, et palju saab näha äratundmist. Meil kõigil on ju perekonnad ja olenemata, millised on meie perekondlikud suhted, siis võrdlusi saame igal juhul tuua. Kindlasti on üks oluline teema traditsioonid ja väärtused ning nende hoidmine, mis kipub kaduma siis, kui kaovad traditsioonide hoidjad. Põlvkondade vaheline erinevus rikastab ja hävitab samaaegselt. Samas on maailm muutuv ja ajaga tuleb kaasa minna, traditsioone tuleb muuta ja arendada, sest aeg ei jää seisma.
Lavastuse üldinfo ja foto kodulehelt:
Lavastaja → Hendrik Toompere jr
Kunstnik → Laura Pählapuu
Kostüümikunstnik → Kärt Ojavee
Valguskujundaja → Priidu Adlas
Videokunstnik → Alyona Movko
Helikujundaja → Lauri Kaldoja
Dramaturg → Ene Paaver
Liikumisjuht → Üüve-Lydia Toompere
Tõlkija → Margus Alver
Osades → Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast
Muusikud → Joel Remmel, Heikko Remmel või Mihkel Mälgand, Ahto Abner
Tere!
Kas oli ka hea etendus?