Jaanuariga proovin panna endale eesmärgi, et käin igal kuul teatris kolm korda. Suvekuudel proovin ühe korra kuus teatrisse jõuda. Samas ei olegi teatrivaatamiste koguarv nii oluline, oluline on teatrielamus. Olgu siinkohal ka mainitud, et plaani kohasel on veebruarikuu kolm lavastust kõik järgmisel nädalal.
Nüüd aga viimase teatrivaatamise juurde. Jaanuarikuu kolmandaks lavastuseks osutus Rakvere teatri "Kõike head vana toriseja". Enne vaatamist ma sügavalt lavastuse sisuga ei tutvunud, tundus heade näitlejatega mõnus vahepala esmaspäeva (25.01.2020) õhtusse. Kirjade järgi on tegemist komöödiaga ja pealkiri kõnetas, sest üht vana torisejat tunneme ilmselt kõik.
Laval avanes aga üks südamlik ja ilus lugu ühest perekonnast. Taaskord perekonna lugu, nagu "Marvini tütred", selles peres oli elu on teatavas mõtte seisma jäänud. Minevikus elada on mugavam ja parem, kui vaadata tulevikku ja saada teada, mis seal toimub.
Tarvo Sõmer teeb üsna nauditava rolli vana torisejana, kelle naine (Tiina Mälberg) on haiglas raskelt haige ja surm on üsna lähedal, seda teavad nad tegelikult kõik. Kodus on teda ootamas poeg (Elar Vahter), kelle enda isiklik elu lihtsam ei ole. Pojal on vaja tegeleda samuti haige ema ja toriseva isaga aga peamiselt oma perega, sest tema naine (Liisa Aibel) on lapseootel ja päris pere on pojale suureks eesmärgiks, kuid naine eelistaks lapse asemel karjääri.
Kogu lugu keerleb selle üle, kuidas kõik vanasti oli parem oli, muru rohelisem, lumi valgem ja nii edasi. Tarvo Sõmer täidab värisevate kätega "vanaisa" rolli kindlalt ja leiab, et töö on siin elus kõige tähtsam, armastus pigem teisejärguline ja tuleb meelde siis, kui on liiga hilja. Mees peab oma eluajal endale ise kirstu tegema, laenu ei tohi võtta (kui siis äärmisel vajadusel) ja väärtustest peab kinni pidama. Väärtuseks on Tarvo mängitava vana toriseja jaoks aga poisina istutatud tammepuu, millest saab kogu lavastuse ilusamaid sümboleid ja mingil hetkel lausa tekib hirm, et ega tamm lõpus lange. Kindlasti tunneme kõik vähemalt ühte sellist vana torisejat, kes minevikus elab ja möödunud aegade hiilgust meenutab.
Lavastus esitas mitmeid küsimus ja mõtteteri. Kas õige valik on vanadekodu või päris kodu, kas karjäär või pere, kuidas langetada raskeid otsuseid? Samas andis lavastus ka mitmele esitatud küsimusele vastuse. Üks neis võiks olla kahtlemata see, et hirmudest peab end vabaks laskma ja hirmu ei tohiks iseenda ees tunda. Teisalt ei tohi me unustada üksteisele, eelkõige enda lähedastele öelda tähtsaid asju. Kõige tähtsam on aga küsida kuidas läheb, kuidas sul päriselt läheb?
Tiina Mälberg täidab oma rolli imelise usutavusega, koheselt saab aru, et tegemist on mälestustes elava emaga, kes unistab ainult pulmapäevast, mis on tema elu kauneim mälestus, tegelikult osutub see haiglavoodisse naelutatud ema lavastuse kõige teravamaks pliiatsiks ja näeb elu täpselt nii, nagu me kõik seda teha võiksime.
Kuigi kogu tegevus toimub Soomes, siis paralleele saab meie ühiskonnaga tõmmata väga palju. Tõsi, mõne koha peal öeldakse välja Soome poliitikute, sportlaste jne nimesid ja saavutusi, mis eeldavad ehk ajaloo tundmist, kuid põhjanaabrite nimede asemel võime sinna Eesti omad mõelda ja sisu ajaloo tundmatus ei muuda.
Muusikaline kujundus on viimasel ajal nähtud lavastustes alati mulle kuidagi sümpaatseks osutunud. Sel korral luuakse see suures jaoks akordion abil ja see pill annab võimalusi muuta heli abil meeleolu nii rõõmsaks kui kurvemaks. Lavakujundus on sarnane "Marvini tütardes" nähtule, sest samamoodi viiakse vaataja siinidel liigutatavate seinte abil ühest kohast teise. Minimaalne lava annab võimalusi avastamiseks ja näitlejate mängu nautimiseks ning paneb tahes või tahtmata mõtlema enda perele, väärtustele ja sellele, kas tõesti oli vanasti kõik parem? Mingil määral ilmselt ka oli!
Fotod lavastuse kodulehelt: Maris Savik
Autor Tuomas Kyrö
Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Reili Evart
Valgus Märt Sell
Muusikaline kujundaja Hando Põldmäe
Tõlkija Kadri Jaanits
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter
Comments