Vanemuise lavastus "Kolm pikka naist" saavad minu teatristatistikas erilise koha. Nimelt lahkusin esimest korda elus peale esimest vaatust teatrist, vastasel juhul oleksin vist magama jäänud. Kuuldes mõnelt tuttavalt teise vaatuse kohta sain teada, et ega oluliselt paremaks ei ka ei läinud, kuid lavastuse mõtteni kaudselt jõuti. Paraku on taolise manöövri kasutamine minu hinnangul Eesti teatris tavapärane ja kehv ning veniv esimene vaatus viib teise vaatuse surmani. Seega tugineb minu järgnev arvamus vaid esimesele vaatusele.
Edward Albee on näitekirjanikuna väga suur nimi ning seejuures ei tohiks olla kahtlust, et tekst on sujuv ja mõttega kirjutatud. Seekord paraku nii ei ole, tekst on täis asjatuid kordusi, tegelaste omavahelised suhted on raskesti mõistetavad ja igaüks räägib justkui enda eest jõudmata üksteise kuulamiseni. See kõik teeb aga teose sisu mõistmise keeruliseks ja pingutust nõudvaks. Kiitusena saan välja tuua teksti kohta vaid selle, et see on kirjutatud kolmele naisnäitlejale, mis annab võimaluse teatris just naisi esile tuua, mida klassikalises näitekirjanduses on pigem vähe.
Kurb on sealjuures see, et minu jaoks ei tee asja paremaks näitlejate mäng. Külliki Saldre, kes näiteks "Niskamäe naistes" vallutab eaka daamina lava ja reaalselt särab jääb tohutult lahjaks. Näitlejast justkui kiirgub, et ta ei naudi seda rolli ja ei taha seda mängida. Kuna tegelane peaks olema 91 või 92 aastane, siis minu jaoks pole see usutav. Teised näitlejad Piret Laurimaa ja Linda Porkanen ei aita kuidagi tervikule kaasa.
Lavastuslikult saab kiita vaid lavakujundust (P. Vanemuisele omaselt on see maiesteetlik ja väljapeetud. Mõeldud on detailidele, samas on ruumilist kujundit loodud lihtsalt kardina abil. Muidu jääb minu arvates mõistmatuks, mis on üldse lavastaja roll olnud. Näitlejad lihtsalt tammuvad ühelt toolilt teisele või ühest lava äärest teise. Ja joovad vett.
Kuna lavastuse üldisest mõttest on esimeses vaatuses keerukas aru saada, hakkan rohkem kirjutama ja ise tähendusi otsima. Kas tegu on näitega, kuidas väärikalt vananeda, kas rõhutatakse isiksuse kadumisele, kas näidatakse kui habras on inimhing?
Paraku jäävad need mõteteks, millele ma vastust ei saa. Tegelikul ka hiljem mitte, kui kuulen ümberjutustust teisest vaatusest. Millest ilma ma ei jäänud. Ühest küljest on kahju, et meie teatris selliseid asju tehakse, teisalt ei saaks head asjad välja tulla, kui ei oleks halvemaid. Lõppude lõpuks on asi maitses ja maitse üle ei vaielda.
Info lavastuse kodulehelt:
FOTOD: HEIKKI LEIS
AUTOR: EDWARD ALBEE TÕLKIJA: ANNE LANGE LAVASTAJA: PRIIT PEDAJAS EESTI DRAAMATEATER KUNSTNIK: PILLE JÄNES VALGUSKUNSTNIK: MARGUS VAIGUR ENDLA
OSADES: KÜLLIKI SALDRE, PIRET LAURIMAA, LINDA PORKANEN, KEN RÜÜTEL