Draamateatri lavastus "Oh Jumal" on ühelt poolt etteennustatava sisuga, kuid teisalt pakub põnevaid nüansse usust, uskumisest ja uskumatusest. Eestlastele teatava võõra teema suudavad näitlejad teha üsna vastuvõetavaks.
Tegemist on Iisreali näitekirjaniku Anat Govi näidendiga, mis tõlgitud heebrea keelest, mis annab meile juba aimdust sellest, et kontekst, kus näidend sündinud ja kus Eestis lavastunud on erinevad, just usuline taust neil kahle riigil on väga erinev. Ilmselt mõjubki meil teos analüüsivamana, ning Iisraelis mõjutajana.
Üldiselt on tegu lavastusega, kus psühholoogi, kelle nimi on kummalisel kombel Ingel, vastuvõtule tuleb mees, kes osutub Jumalaks endaks. Jumal on depressioonis, ning otsib väljapääsu ja lahendust enda muredele, enda loomingule, mis on muutunud ja muutumas. Kui esmapilgul võiks arvata, et üsna loogiline lugu, siis irooniliselt on Ingel enda sõnutsi ateist, kes tegelikkuses aga räägib igapäevaselt Jumalaga ja omab käekotis märkmeid täis piiblit. Ingli ja Jumala kahekõnes algabki piibli tõlgendamine, mis mõjub põnevalt, kaasahaaravalt ja omamoodi. See tõlgendamine ongi meile ehk analüüs ja piibli selgitamine, mujal ehk kui publiku manitsemine, et me ei kaugeneks usust ja mõtleks piiblis kirja pandule oma igapäevas rohkem.
Lavastus paneb mõtlema selle üle, kas me usume Jumalat ja kui usume, siis kuidas me teda usume. Ehk väidame, et ei usu, kuid samas loodame millegi suurema ja kõrgema abile või räägime kellelegi enda muredest, keda me ei näe. See keegi on meie kujutluses olemas, kuid tihtipeale ei julge me teda Jumalaks nimetada.
Lavastusest käib läbi mõte, et Jumalat ei saa üle kavaldada, sest ta teab kõiki inimeste trikke. Ehk see ongi nii, et kuigi me ei taha tunnistada usku Jumalasse, siis just tema suunab meid uskuma horoskoopi, kristalle või midagi muud sellist.
Ingel (Harriet Toompere) ja Jumal (Ain Lutsepp) vestlevad laialt, vaidlevad, kaklevad, analüüsivad. Nende vestluses selgub, et vägivald ei ole lahendus aga se eon kõige lihtsam võimalus. Lavastus ongi tekstitihe ja tuleb kiita näitlejate oskust olulised mõtted edasi anda, sest kui need ei oleks kohale jõudnud, siis ei oleks lavastusest midagi kaasa saanud.
Lavastuse põhisõnumiks osutub minu jaoks aga see, et õiget inimest ei ole olemas, nii ei ole olemas ka õiget Jumalat, kuid inimene ise teeb endast inimese oma mõtte, sõna ja teoga.
Üldinfo ja fotod lavastuse kodulehelt:
Foto: Heikki Leis
Lavastaja: Mehis Pihla
Kunstnik: Kristjan Suits
Muusikaline kujundaja: Teele Pärn
Tõlkija: Margus Alver
Osades: Ain Lutsepp, Harriet Toompere ja Franz Malmsten või Hugo Malmsten