Kui üsna aasta alguses oli võimalus vaadata EMTA Lavakunstikooli 30. lennu diplomilavastus "Tabamata ime", siis aasta üks viimastest lavastustest tõi lavale taas sama kamba, seekord Ugala teatri lavastuses "Suveöö unenägu".
Shakespeari "Suveöö unenägu" on minu jaoks nii tuttav kui võõras, võõras eelkõige seetõttu, et tegelikult ei ole ma sisuga konkreetselt varem tutvunud, tuttav aga seetõttu, et kui asusin aastaks õppima teatriteadust, siis sisseastumiskatsetel oli just üks versioon "Suveöö unenägu" see, mida analüüsima pidime.
Küll aga peaks lugu ise olema võrdlemisi tuttav ja seetõttu ma sisule pikemalt ei keskendu, pigem kirjutan näitlejate mängust, lavastajatööst ja erinevatest tähelepanekutest.
Lavastuse algus pakkus koheselt meeldivat üllatust, kui laval lauldi lavastuse tunnuslugu "One charming night". Sellega tegi algust Merlin Kivi, kuid siis liitus lauluga kogu trupp. Minule mõjus see, kui sissepääs sellesse unenäomaailma, kuhu lavastus meid viima hakkas, tõmbaksin mõneti paralleeli riidekapiga, mis seiklejad Narniasse viib.
Laulu esitus laval oli üsna sarnane siin videos nähtavaga.
Klassikalises esituses Shakespeari teksti jälgimine nõuab vaatajalt suurt pingutust ja värsiridadel peab mõttega kaasas käima, et tegevustikuga kaasas püsida ja mitte maha jääda. Küll aga on tegevustik tuttav ja loogiline ning asjad jooksevad kokku, isegi kui midagi läheb kõrvust või mõttes mööda, siis lõpuks saab ikka aru, millest laval räägiti ja kuhu jõuti.
Lavastuslikult on mulle jäänud mulje, et "Suveöö unenäo" puhul soovitakse pidevalt rõhutada lavalist unenäolisust. Lavale tekib täiskuu ja tähistaevas, lava on täis tossu, müstilisi helisid ja ebatavalisust. Kõigis klippides ja katketes, mida olen näinud hakkab see domineerima. Samas tuleb tõdeda, et seda kõike toetab sündmustik ja erinevad tegevuskohad, mis eeldavadki, et vaataja tuleb viia tavamaailmast kaugemale.
Lavastaja Lembit Peterson kasutab mõningaid võtteid, mida saame näha ka "Tabamata imes", näiteks varjuteater, kui seda selliselt nimetada saab, pigem selline kujundite loomine kehadega ja varju abil. Huvitava detailina nägin laval ka midagi, mille kohta tahaksin lausa küsida, kas see on nii mõeldud. Nimelt Cupido mahla üle andmine, millega haldjate kuningas Oberon inimesi üksteisesse armastama paneb, selle annab Oberon üle enda käskjalale täpselt nii, nagu Toscana juuksenõela. Kuna mõlemad lavastused on lavakunstikooli omad, siis tekib küsimus, kas taoline žest on taotuslik või kujutan seda ette.
Näitlejatest kerkivad oma mänguga minu jaoks esile juba mainitud Merilin Kivi, haldjate kuningannat kehastav Maria Teresa Kalmet, Oberoni käskjalga, väikest haldjat Pucki kehastav Alden Kirss ja käsitöölised Maarja Mõts ja Hardo Adamson.
Merilin Kivi mäng on ehe ja loomutruu, lisaks köidab ta kohe alguses oma lauluga ja ehk seetõttu jälgin tema mängu laval pingsamalt. Maria Teresa Kalmet on meelde jäänud juba tabamata imest ja suudab jällegi oma rolli mängida meisterlikult, tuues välja tegelaskuju erinevad omadused. Alden Kirss oli minu jaoks uus leid, sest tabamata imest tema meelde ei jäänud, sel korral suutis ta haarata tähelepanu ja mängida väikese tegelaskuju suureks, mulle meeldib ikka kasutada enda õpilastega lauset "ei ole olemas suuri ega väikeseid rolle, on olemas ainult suured ja väikesed näitlejad", antud juhul ei ole teksti mõistes Alden Krisi roll väike, kuid sama ideed kannab see edasi küll. Viimased kaks Maarja Mõts ja Hardo Adamson on mõlemad Panso preemia laureaadid ja kahtlemata seda ka väärt.
Esiteks seetõttu, et laval tuleb neil mängida roll rollis mängu, kuid lisaks sellele suudavad nad mõlemad mõelda tervikule ja haarata endale publiku tähelepanu, seda viimast eriti hästi Hardo. Kuid nende roll rollis mäng käsitöölisest lavastaja ja lavale ihkava näitlejana olid usutavad ja siirad, mure lavastuse väljakukkumise pärast suutis Maarja Mõts mängida siiraks ja realistlikuks, Hardo meenutas lavale ihkava näitlejana uhkeldajat, kui kunagi koos kooliteatris "Väikest Printsi" mängisime.
Viimase asjana pean kiitma terviklikkust ja terviklikku muusikalist kujundust, Marius Peterson on koos trupiga loonud vinge muusikalise unenäolise maailma, mis kohati on paras kompott kõigest, mis ideedele on tuldud, kuid ma arvan, et eks üks õige unenägu on samasugune.
Ja loomulikult, ärme unusta, et armastus võidab!
Info ja fotod lavastuse kodulehelt.
Fotode autor: Valdo Ots.
Lavastaja: Lembit Peterson (Theatrum)
Kunstnik: Ott Kangur
Kostüümikunstnik: Kätlin Kangur
Helikujundaja: Marius Peterson (Theatrum)
Liikumisjuht: Hanna Junti
Valguskujundaja: Fredi Karu
Tõlkija: Georg Meri
Osades: EMTA lavakunstikooli 30. lennu tudengid Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Kirss, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi, Kalju Karl Kivi, Erik Richard Salumäe, Elo Tuule Järv