Ootasin Vanemuise versiooni "Kirsiaiast" põnevusega, sest Ugala oma on nähtud ja tahes tahtmata, tekkis soov kaht lavastust omavahel võrrelda. Etteruttavalt ütlen, et ei saa öelda kumb versioon on parem, mõlemal on omad head ja vead. Põnev oli Vanemuise versiooni vaadates ka see, et samal päeval olid vaatama tulnud Ugala trupi liikmed.
Vanemuise "Kirsiaed" on kahtlemata klassikalisem, kuid mitte täielikult. Üldiselt aga küll on lavakujunduses ja kostüümides mindud traditsioonilist teed pidi, Ugala oli seevastu modernsem. Lavakujunduses saab tähtsaimaks elemendiks aga unenäopüüdja, mis kroonlühtrina lava kohal ripub ja see viib mõtted sellele, ehk ongi kogu kirsiaed üks unelm, mida püüame unenägudes.
Vaataja otsustada jääb lihtsalt see, et kelle unelm või unenägu see on. Ühest küljest loomulikult Ranevskaja, kes ei suuda otsustada mälestuste ja pillava elustiili vahel. Või näeb und vana mõisa hiilgusest ja hävingust hoopis vana toapoiss firss, tema on ju ka ainus tegelane kes hävib koos kirsiaiaga. Lisaks saab lavakujundusest välja lugeda põneva detaili, nimelt on kogu mööbel justkui kiiktool, mis kõigub ja mis annab meile aluse ja näitab, et mõis ei ole enam kindlal pinnasel.
Üldiselt on "Kirsiaed" nagu ikka võrdlus seisva ja stoilise ning areneva ja elujõud maailmade vahel. Juba alguses, kui külalised Pariisist saabuvad saame taaskord näha võrdlust, et kohalikud on hallis ja tuhmis ning saabujad kriiskavalt värviliselt riietunud.
Näitlejate töö järgi on Vanemuise trupp ühtsem ja selgelt mõnd rollitäitmist välja tuua on keeruline. Trupi liikmed toetavad üksteist ja mängivad koostöös, lavalt on näha koostööd ja ühist mõtlemist. Kui kedagi välja tuua, siis ehk Charlotta Ivanovna, guvernant Marika Barabanštšikova kehastuses, lihtsalt ka seetõttu, et rolli omapära ja olemus tulevad rohkem välja, kui näiteks Ugala lavastuses. Ranevsjaka roll Piret Laurimaa esituses jääb minu jaoks aga nõrgaks ja teatavat kõrksust ja võimukust oleks seal rohkem vaja.
Lavastuse tugevaimaks osasks pean aga muusikalist kujundust (Priit Strandberg ja Ele Sonn). Alati kui mõnes teatritükis kasutatakse elus muusikat, loob see hoopis teise atmostfääri, siin on see ka temaatiline ja sisukas ning moodustab koos tantsuga väga tugeva terviku.
Ansambel, kes laval mängib kehastub Juudi ansambliks ja tekib seos Venemaa praeguste tempudega maailmas ja ka sellega, kust võis Tšehhov krisiaia motiivi üldse omalajal võtta ja jõutakse selleni, et tänastel Ukraina aladel võis toona selliseid aedu täiesti olla. Võta nüüd kinni, kas see ka nii oli, kuid teatavat õigustust ja vabandust otsivad Tšehhovi lavastamisele nii Ugala kui ka Vanemuine.
Info lavastuse kodulehelt:
FOTOD MARIS SAVIK
AUTOR ANTON TŠEHHOV
TÕLKIJAD ERNST RAUDSEPP, TOOMAS KALL
LAVASTAJA PRIIT STRANDBERG
KUNSTNIK LIISA SOOLEPP
VALGUSKUNSTNIK MARGUS VAIGUR ENDLA
MUUSIKALISED KUJUNDAJAD PRIIT STRANDBERG JA ELE SONN
LIIKUMISJUHT MARIKA AIDLA
OSADES PIRET LAURIMAA, LINDA PORKANEN, KAROL KUNTSEL, ANDRES MÄHAR, KEN RÜÜTEL, MARGUS JAANOVITS, MARIKA BARABANŠTŠIKOVA, JÜRI LUMISTE, LENA BARBARA LUHSE, AIVAR TOMMINGAS, KRISTJAN ÜKSKÜLATHEATRUM, HELO KAPLINSKIKÜLALISENA, MARGUS KITS, GUSTAV NIKOPENSIUSKÜLALISENA, TOBIAS PILVKÜLALISENA, EINAR SUSIKÜLALISENA, MARTIN METSANURK KÜLALISENA.
Comentários