Seekordsed suvelavastused sattusid kõik mingil põhjusel augustisse ja kõik põhinevad kirjandusklassikal. Klassika võib olla väga kindel ja ilus tee, mida teatris rakendada.
Sedasi alustasin suveteatrit südamliku looga "Ukuaru", mida mängib Emajõe suveteater.
Kuigi elu on edasi liikunud, siis teemad, millega puutuvad tegelased Ukuarus kokku kõnetavad vägagi ka tänasel päeval, eriti sõda, mis laastab maailma täna ja oli suureks katsumuseks Ukuarul ja ümberkaudsetel.
Pean tunnistama, et olen küll Ukuaru filmi ja romaaniga kursis, kuid ei tea sisu väga täpselt, see aga ei seganud lavastuse mõistmis ja tegelastele kaasa elamast.
Vabaõhulavastuse või nagu teater Ukuarut nimetab kargeõhulavastuste puhul on äärmiselt oluline asupaiga valik, kas see aitab kaasa ja räägib koos näitlejatega seda lugu ja siinkohal on Vooremäe nõlval asuv metsatukk täpselt sobiv, kus Jänijõgi voolaks ja Ukuaru talu võiks asuda. Karget õhku küll etenduse ei olnud, see oli asendunud mõnusa augustikuumusega.
Taolised suvelavastused on mulle meeltmööda, sest laval saavad kokku väga erinevate teatrite näitlejad ja lavastaja (Peep Maasik) saab väga enda käekirja läbi näitlejate lavale manada. Nii ongi laval rõõm näha Minna rollis ursula Rataseppa, Akseli rollis Pääru Oja, kes on oma rollides hiilgavad ja sobivad nagu valatult. Pääru puhul märkisin endale ülesse, et mida aasta edasi, seda rohkem ta meenutab enda isa Tõnu, nii hääle kui ka olemuse poolest. Kõrval rollidest teevad väga nauditava esituse Carmen Tabor ja Marika Barabanštšikova.
Ukuaru on lugu armastusest, selle otsimisest, eemale tõrjumisest ja ühiskondlikest ideaalidest ja kangetest naistest. Eesti naine ongi olnud vähekiidetud kangelane, kellele peame rohkem tänu avaldama ja sellised teatritükid tuletavad seda kohustust meile meelde. Sedasi ongi perel oluline koolitada poegi, sest selleks jätkub raha ja tütarde ülesanne on rikas mees leida. Õigemini ei olegi armastus oluline, oluline on tütar mehele saada. Kui see on tehtud on oluline, et perre sünniks poeg ja kui seda ei tule, siis muutub edasine elu keeruliseks. Elus valikudi tehes tuleb tõdeda, et neid tehes peab palju kaaluma ja tõde on alati tagakambris.
Maailmas toimuva sõja taustal jääb kõrvu Minna lausutav palve " et sõda lõppeks ja inimesed ei peaks arutult surema"... See ongi ehk see, miks Ukuaru tänasesse päeva ideaalselt sobitub ja inimesi kõnetab. Lisaks see äratundmine, olgu tegu tänase päeva vi 100 aasta taguse ajaga, elu on üsna samasugune, meie teedel on sarnased katsumused, valikud ja murekohad.
Ukuaru on lavastus mida soovitan kõigile, lisaks tasub kindlasti taasleida film ja loomulikult ka Veera Saare romaan, et seeläbi leida allikas, millest saad vaadata, mis elul pakkuda ja näha, kuidas oled oma elu elanud.
Foto ja info lavastuse kodulehelt:
AUTOR VEERA SAAR
DRAMATURG URMAS LENNUK
LAVASTAJA JA VALGUSKUJUNDAJA PEEP MAASIK
KUNSTNIK JAANUS LAAGRIKÜLL
MUUSIKALINE KUJUNDAJA ARDO RAN VARRES
OSADES URSULA RATASEPP (TALLINNA LINNATEATER), PÄÄRU OJA, HANNES KALJUJÄRV (VANEMUINE), GARMEN TABOR (UGALA), KÄRT TAMMJÄRV (VANEMUINE), MARGUS PRANGEL (VON GLEHNI TEATER), MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), INDREK KRUUSIMAA, KIRKE KALLASTE, ELLI KOIDULA KULL
Veera Saare ajatu „Ukuaru” on meie juurde ikka ja jälle ringiga tagasi jõudnud ning saanud oma temaatikaga osakeseks rahvuslikust tunnetusest. Ellujäämine on tänapäeval sama aktuaalne kui esimese vabariigi ajal. Ka täna püüdleme selle nimel, et meil oleks kodu, turvaline tulevik ja lastel perspektiivi edasi jõuda.
Kevaditi võib Jänijõgi hauakohtades uputadagi, nüüd, kuiva suve järel ta seda ei tee – vesi ulatub kord poolde säärde, kord põlvini, harva kipub kõrgemale tõusma. Minna ei mõtle praegu ei elule ega surmale, ei uppumisele, külmale ega märjale – ta läheb, kord kaldal, kord vees; läheb, sest ta teab, et peab edasi minema, ainult minema ... Mitte midagi muud ei tohi ta praegu teha, ei seista, ei mõelda ega kaaluda – ainult minna, kaldal või vees, aga minna …
Vabaõhulavastus „Ukuaru” on lugu sooja südame, targa pea ning selgete väärtustega eesti naistest. Nende valikutest ja valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest. Need naised on sitked, töökad, allaandmatud, avara hinge ja jõulise südamega. „Ukuaru” räägib teile loo armastusest iseenda, teiste ja looduse vastu. Mure ja rõõm, usk ja lootus punuvad oma kordumatuid mustreid. Ja neisse süvenemiseks on vaja aega. Nagu on vaja aega ka looduses ja loodusega koos kulgemiseks. Ukuaru peamiseks tegevuspaigaks on mets ja mets tekitab emotsioone. Metsa saab armastada, aga ka vihata. Mets annab ja võtab. Mets on see, mis kannab edasi elu järjepidevust ja ürgset jõudu, kus ka meie Ukuaru Minna leiab oma kodu, tuleviku ja perspektiivi.