Nagu lubatud, siis "Kolm õde" saavad kaks kirjutist, sest lihtsalt kaks teatrit, sama lavastaja käe all on enda repertuaari selle klassikalise teose toonud. Tänaseks küll Musta Kasti lavastust enam vaadata ei saa, Endla lavastusele on seevastu mängukavas ja sel aastal viis mängukorda kirjas.
Lavastuse sisu on sama, räägitakse ootusest ja unistustest. Moskva on ideel, mille poole püüeldakse ja kuhu on kõigil soov minna. Lavastus tõukub lausest "meil ei ole õnne, meil ei tule õnne ja selle nimel peame töötama". Klassikaline pilkamine vene aadelkonna osas ja peene elu teatav halvustamine. Lisaks tuuakse meieni palju vene kultuuriruumile olulist, näiteks nimepäevade tähtsus ja nende suurejooneline tähistamine.
Endla lavaversioonis ootasin, et pigem näeme klassikalist näidendi tõlgendust, kuid seda ei saa näha. Klassikaline on vaid see, et publik on seal kus muidu ja lava seal kus muidu, kuid kostüümid, lavakujundus ja ka mäng on kaasaegne ja ja polegi olulisel kohal. Sarnaselt Musta Kasti versioonile omistatakse tähtsaim roll tekstile, et see saaks esile kerkida ja mõtted jõuaksid inimesteni.
Lavastuse alguses kantakse väga selgelt tekst saali, saali ei pimendata ja see tekitab isegi teatavat ebamugavust. Neljanda seinaga mängitakse, see lõhutakse, kuid selle lõhkumise eesmärk jääb minu jaoks arusaamatuks. Teksti osatähtsusega jõutakse mitmel korral minu hinnangul sinna, et edasi antakse vaid teksti ja tegevust ei toimu ja seega jääb asi igavaks.
Kui Musta Kasti versioonis on laval kõik näitlejad enamjaolt samas vanuses, kuid mängivad erinevas vanuses inimesi, siis Endal laval on näitlejad tegelaste suhtes "õiges" vanuses, kuid minu jaoks jääb see segaseks. Kes keda mängib ja kes kes on pole kergesti arusaadav ja tekitab küsimusi, seda võib ehk tekitada ka asjaolu, et proovisin iga tegelast panna Musta Kasti versioonis lavale.
Siiski on näitlejatest säravamad ja jäävad silma Märt Avandi ja Andrus Vaarik, samuti kolm õde, kes kõik toovad enda tegelaskuju rõõmud ja õnned osavalt publikuni. Enim meeldis mulle ehk Carmen Mikiver Olga rollis, kuid õdesid peaksin pigem võrdseteks.
Kui lavastuse alguses jäävad dekoratsioonid ja kostüümid igavaks, ega omanda erilist tähtsust, siis teksti arenedes toimub vähemalt kostüümide osas muutus. Nimelt lõpetavad argistes riietes alustanud õed valgetes kleitides, mis tähistavad lootust, et tee Moskvasse avaneb, kuid sisimas teavad nad kõik, et seda ei juhtu, aga lootus jääb. Lihtne tagasein, mis lavastust saadab sai väikse lisarolli, kui sinna kriidiga Irina (Kadri Rämmeld) kirjutab Moskvasse, esiti andis see lootust, et tagumist seina, mis kriidivärviga "tahvliks" tehtud hakkabki sedasi täituma, kuid sedasi ei juhtu. Samas eks Moskvasse minek oligi kõige olulisem.
Lavastuse info kodulehelt:
foto Gabriela Urm
lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar
autor Anton Tšehhov
tõlkija Otto Samma
kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
valguskunstnik Iiris Purge
laval
Carmen Mikiver
Kleer Maibaum
Kadri Rämmeld
Jane Napp
Carita Vaikjärv
Priit Loog
Jaan Rekkor
Andrus Vaarik
Märt Avandi
Karl-Andreas Kalmet
Enn Keerd
Ingomar Vihmar
Komentarze