Teatrirohke novembrikuu avas minu jaoks selle aasta esimene esietendus, kui käisin vaatamas Ugala uuslavastust "Sume on öö". Ajastutruu ja põnevate lavastuslike elementidega lavastus köitis ja pakkus mitmenäolist elamust.
F. Scott Fitzgeraldi maailmaklassikasse liigitatud teosel põhineva lavastuse puhul tekkis soov, et tausta võiks teada. Seega oli minu klassikaline külastus, teadamata sisu kohta mitte midagi, pisut halb, kuid kavalehest sain vaheajal pildi selgemaks ja teist vaatust oli seega palju põnevam jälgida.
Kolmetunnise lavastuse kohta on kirjutada palju ja pean fokuseerima enda mõtted, et liiga laiali ei valguks ja samas sisu ära ei reedaks.
Alustan lavastajatööst. Kaili Viidas on toonud Endlast Ugalasse mingisuguse huvitava lähenemise. Lavastuslikud leiud ja ägedad elemendid panevad mõtlema, et kust on sellised ideed leitud. Ugala suures saalis leiab rakendust kogu lava ja lavaaugud samuti, mõneti nagu Ugala enda "Saja aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", kus ühest küljest näidatakse lavalugu, teisalt teatri lava võimalusi. Omamoodi põnevalt on lahendatud ujumine, sest palju tegevusest toimub rannas ja näitlejad ujuvad "päriselt". Enim kõnetab aga kogu lavastuse filmilikkus, see kuidas lihtsate vahenditega pannakse mõneti meie silme all lahti rulluma üks filmirull, mis väikese motiivine alguses viib otsad kokku alles lõpus.
Näitlejatest teevad suurepärase rolli peaosatäitjad Rait Õunapuu ja Marika Palm, kuigi säravaid osatäitmisi on teisigi, näiteks naerutab publikud Janek Vadi kehastatav Itaalia taksojuht. Tervikuna on selles sumedas öös olulisel kohal aga trupitöö ja tegelikkuses on peaosatäitjaks hoopis muusika ja tants. Ingmar Jõele on kogu trupi pannud hoogsasse tantsurütmi ja tants kannab meid läbi terve lavastuse ühest kohast teise.
Kuna tants toimub läbi muusika, siis olulisel kohal on ka muusikaline kujundus (Peeter Konovalov), mis on ühestküljest hoogne, kuid annab võimalusi ka mõttetööks ja ilusate hetkede edasiandmiseks.
Oluliseks märksõnaks üsna keeruka ja stseeni ja tegevusrohke lavastuse puhul on ajastutruudus. Saalis vaadates tekib tunne, et oleksin reaalselt läinud esimese maailmasõja järgsesse aega, kus tegevus toimub, sest lavakujundus, kostüümid annavad ajastus edasi väga puhtalt. Minu jaoks saab sümboliks ka kroonlühter, kui ajastu pillerkaaritav ja pillav märk aga teisalt lõks või puur, kuhu peategelane end mässinud. (Kroonlühtri ja puuri motiiv meenub häguselt Ugala lavastusest "Soo").
Lihtsamalt on laval nähtav armastuse lugu. Mõneti keelatud armastuse ja lubamatu armastuse lugu, teisalt ühe ravimisae lugu, kus haigus kandub ühelt inimeselt teisele. Pidev pidu ja sära ei lase meil näha tegelikke probleeme ja nii jäävadki need tahaplaanile, ning elu saab elatud, sealjuures selle hind märkamata.
Tants kuuvalguses ja unistused, millegi parema ja säravama poole. Pidevalt otsides, armastades ja lõpuks sihile jõudes võime hävitada enda, kuid päästa lähedasi.
Kuuvalgus on saatjaks tegelastel sel teel ja teebki selle nähtava öö sumedaks. Lisaks pakub ka muusikalist naudingut, laulu "Turn Off Your Light Mister Moon Man" näol.
Fotod lavastuse kodulehelt, autor Silver Kaljula.
Üldinfo lavastuse kohta:
Lavastaja Kaili Viidas (Endla Teater)
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Koreograaf Ingmar Jõela (Von Krahl)
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Valguskujundaja Sander Aleks Paavo
Videokunstnik Margo Siimon
Tõlkijad Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Dramatiseerinud Simon Levy
Osades Rait Õunapuu, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Vallo Kirs, Jaana Kena, Andres Tabun, Janek Vadi, Ringo Ramul, Aarne Soro, Triinu Meriste, Vilma Luik ja Kiiri Tamm