Veebruari esimese nädala viimaseks lavastuseks osutus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastus Eduard Vilde "Tabamata ime". Kahtlemata oli tegemist ühe enim oodatud lavastusega, sest sain laval mängimas näha sõpra Hardot, viimatise Panso preemia laureaati.
Pean tõdema, et täpselt end Vilde draamaklassikaga kurssi viinud ei olnud ja ei teinud seda ka enne teatrikülastust. Midagi umbes mäletasin ja teadsin ning andsin võimaluse end üllatata. Tuleb tõdeda, et üllatusin ma palju ning eelnevalt kardetud neli ja pool tundi möödusid linnulennul.
Lavastaja Lembit Peterson oli vägagi tugevalt jälginud klassikalist joont. Lavale oli tekitatud väga autentne keskkond ja iga detail oli läbi mõeldud ja laval põhjusega. Mõnest detailist ei saanud isegi aru või tekkis küsimus, kas seda ikka oli vaja, kuid tegelikult andis palju juurde. Lava oli näitlejate jaoks väga kindlalt ära jaotatud ja kui kokkuleppeline kujutletav toauks ühte seina juba pandi, siis ühtki teist ust sinna ei kujutatud. Samas oli põnevaid lahendusi sisse toodud just lavastuse lõpupoole, olgu selleks siis kujutletav õhtusöök näitlejate ja publiku vahel või varju/kuju teater/mäng, millega rahvas Leo Saalepi esinemist kommenteeris.
Esimesest hetkest alates hakkasin ka tohutult nautima lavastuse muusikalist kujundust. Tekstile iseloomulikult oli see lahendatud klaveriga, kuid see mõjus väga sügavalt ja viis mind kohe lavastuses õigele lainele.
Minu jaoks oli lavastusel mitu erinevat sõnumit. Esimeseks võiks pidada suhteid, täpsemalt seda, mis on need eesmärgid, miks keegi meiega suhtleb. Kui palju toona suheldi oma ühiskondliku positsiooni tõttu ja kui palju oli seal taga siirast sõprust? Teisalt jällegi armastus, see imetunne, mis pea igas tekstis ja lavastuses esile kerkib. Siin oli see armastus kahetine, ühest küljest jällegi ühiskondlik ja teisalt unustatu kordamine. Leo Saalep otsiski armastust ja armastus oli see ime, mida temas osaliselt nähti. Vilde on jätnud selle ime tabamatuks, mina kirjutan pealkirjas tabatavast imest, sest ma usun, et selles lavastuses võib päris mitut imet kohata. Neid imesid kohtasin ma eelkõige näitlejates.
Olgu selleks sõprus või sama kodulinn aga ma ei saa sinna midagi parata, et meesnäitlejatest jättis mulle kõige parema mulje Hardo Adamson. Hardo suutis oma rolli ja enda ime tuua publikuni väga lihtsalt, olgu selleks härrale omane naermine, positsioonist tulenev pidev plaksutamine või siis oma rätikukesega higi pühkimine. Lisaks sellele oli Hardol kõige selgem ja tugevam hääl, mis tõi saali iga viimsegi silbi. Naisnäitlejatega läheb olukord pisut keerulisemaks, sest tugevaid oli mitmeid. Kindlasti mõjus väga küpse ja kogenenuna Marta Aliide Jakovski, kes mängis Paula Lauritsat ja oskas varjatult nii enda mehe, kui kõik teised enda pilli järgi tantsima panna. Teisalt Eeva Marlandit mänginud Margaret Sarv, kes mõjus laval väga siiralt. Omaette lihtsa ja armsa rolli tõi meieni ka Maarja Mõts, Salme Pedaku rollis. Pärast etenduse vaatamist tuli aga välja, et neist kaks esimest on hoopis lavastaja üliõpilased, seega veelgi suuremad kiidusõnad.
Kohtume imesid otsides!
Fotod lavastuse kodulehelt.
Autor Eduard Vilde Lavastaja, XXX lennu juhendaja Lembit Peterson Abiõppejõud/konsultant Indrek Sammul Lavastaja assistendid Erik Richard Salumäe (lavastaja õppesuuna üliõpilane) ja Roos Lisette Parmas (dramaturgi õppesuuna üliõpilane) Stsenograaf Ott Kangur Kostüümikunstnik Kätlin Kangur Valguskunstnik Helvin Kaljula Produtsendid Rea Rannu-Ideon ja Egle Anton
https://www.theatrum.ee/lavastused/tabamata-ime/
Comments