Just sellise otuse peab langetama publik, kui läheb vaatama Vanemuise teatri lavastust "Terror". Mõneti võiks isegi küsida, kas lähme teatrisse või kohtuistungile, sest saalist on saanud kohtusaal ja publik jälgib tavalist kohtuprotsessi, olles sealjuures vandekohtuniku rollis.
Lugu "Terror" räägib sellest, kuidas hävituslennuki piloot Lars Koch on alla lasknud terroristide poolt kaaperadatud reisilennuki, et päästa staadionil jalgplallimatsi jälgivad 70 tuhat inimest, kuhu terroristid kavatsevad lennukil maanduda lasta. Selle teoga kaotab elu lennukis olevad 164 inimest. Erinevaid tunnistusi kuulates ja fakte lauale tuues räägitakse meile lugu üksikasjalikult lahti ja seda selleks, et lõpus langetada valik, kas Lars Koch on süüdi või süütu.
Lavastus kutsub tugevale dialoogile ja paneb mõtlema mitmete väärtuste üle. Peamine küsimus, mis läbib ka kohtuprotsessi on see, et kas me saame elu elu vastu kaaluda. Kas kümne elu päästmiseks võime ohverdad ühe, või ohverdades kümme päästa 100. Kust läheb piir, et ohverdus on aktsepteeritav ja kas üldse aktsepteerimine tuleb. Õiget ja ühest vastust siin ei ole, mingil määral tuleb meile appi kultuuriruum, sest inimeste otsustus sõltub ühiskonna ajaloolisest kujunemisest ja hoiakutest. Huvitav on vaadata, kuidas maailmas on publik vandekohtunikena Lars Koch saatust määranud ja näeme, et tugevalt on ta süüdi mõistetud Jaapanis, meil siin Eestis on seni Kochi teguviisi õigeks peetud. https://terror.theater/en
Kuid dialoogile ja aruteludele kutsub lavastus edukalt ja selliseid lavastusi, kus ka hiljem millegi üle mõelda võiks alati rohkem olla. Publik teab oma ülesannet hääletamise osas algusest peale ja seega saab juba vaheajal kuulda arutelusid, et mida teha ja millised mõtted on vaatajatel tekkinud. Põnevust pakub ka hääletus, sest salajasele hääletusele minek tekitab järjekorrad ja taaskord saab kuulda arutelusid, kuidas valik langetada, mis on õige ja mis mitte. Sel korral mõistetakse häältega 103/33 Lars Koch õigeks, kuigi küsimused jäävad õhku ja annavad alust pikemateks aruteludeks.
Kui lavastuse esimesel poolel üritasin leida, mida on teinud lavastaja Andres Noormets, siis teisel sain nendest asjadest selgelt aru. Peidetud nüansse ja vihjeid on lavastuses palju. Olgu üks märkimisväärne faktor see, et "kohtusaal" kus istung toimub asub lennujaama läheduses ja pidevalt on kuulda maanduvaid ja tõusvaid lennukeid. Teisalt on lavakujunduses kasutatud lennukimotiivi ja istungi eesistuja seljataga olevast seinast tuleb justkui välja lennuki tiib. Kolmas nüanss, mis alguses palju põnevust pakkus, (päris õiget aega näitav kell kohtusaali seinal), sai lõpus aga tähenduse kui võidujooks ajaga, samas ka kultustermin "aeg lendab". Eks pidi ju ka Lars Koch ajaga võidu lendama ja olenemata ülemate keelust otsustama, kas lennuk alla tulistada või lasta sel maanduda jalgpalliväljakul. Aeg on seega armutu.
Näiteljatest teevad nauditava rolli kohtu eesistujat mängiv Merle Jääger, Lars Kochi rollis olev Reimo Sagor, kes õigeksmõistmise peale ka pisara poetab ja teatavat ametlikku puhtust edasi andev prokurör Maria Annus. Viimane jäi küll oma ametis alla kaitsjale, kuid suudab mängida usutavat prokuröri, ta on rollis sees, seevastu kaitsja on laval pigem mängimas.
Lavastuse märksõnaks saab ka orgaanilisus, eks see tuleneb ka sellest, et vaatame kohtuistungit ja seetõttu on loomulik, et tekstiliselt sõidavad näitlejad üksteise jutule sisse, sealjuures saavad jälgida ka tekstiraamatut, Merle Jääger eesistujana lisab orgaanikat pideva köhimise ja köharohu võtmisega ja kord on saalis nagu kohtusaalis ikka. Endalgi tekkis peas küsimus, kui eesistuja saali tuli, et kas peaksin seisma, kohtus on ju sedasi tavaks. Sama küsimust kuulsin enda seljataga ka arutletavat.
Ilmselgelt ei olegi otsest õiget või valet antud küsimuses olemas. Küsimus on kui suurelt ja laialt me mõtleme, sest sõjaväelist käsku eirates on Koch süüdi, samas pole tema käsutuses staadioni tühjendamine ja selles osas peaksime süüdi mõistma kellegi teise. Moraaliküsimused on juba sellised ja pakuvad põnevust, tekitavad arutelu ja panevad mõtlema elu väärtuste üle.
Lavastuse üldinfo ja fotod teatri kodulehelt:
Fotod: Maris Savik
AUTOR FERDINAND VON SCHIRACH TÕLKIJA PIRET PÄÄSUKE LAVASTAJA, KUNSTNIK JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA ANDRES NOORMETS KOSTÜÜMIKUNSTNIK MAARJA VIIDING VALGUSKUJUNDAJA IMBI MÄLK
OSADES MERLE JÄÄGER, REIMO SAGOR, MARGUS JAANOVITS, MARIA ANNUS, RIHO KÜTSAR, LENA BARBARA LUHSE, LIISA JURTOM