Seda teatrikogemust kirjeldades ja lavastuse pealkirjale mõeldes (Head inimesed), tulevad automaatselt pähe sõnad "kõik inimesed on nii ilusad ja head". Teisalt tekkis mõte lavastusest, kui sõõmust värsket õhku, mis pisut on ehk vastuolus sellega, et vaataja viiakse üsna autentsesse nõukaaega.
Vanemuise teatri reperuaati kuuluv Mart Kadastiku näidend "Head inimesed" räägib meile nagu ka lavastuse tutvustus ütleb loo elumuutvatest valikutest.
Kristjan Suitsu loodud lavakujundus on vägagi tugevat atmosfääri loov, ning saali istudes ja lava vaadates tekib ka endal tunne ootekoridoris ootamisest, kus ka tegevustik alguse saab. Lisaks peidab endas saladusi, sest jõuan ka enne algust mõelda, et kas terve tegevus käib tõesti sellisel laval, seda pole vaja karta, teatrimaagia abil muutub lava sekunditega elutoast ministri kabinetiks või saunaks.
Nõukaaja stampe näidatakse meile palju ja ilmselt vabas Eestis sündinuna ei oska ma neid kõiki isegi märgata. Küll aga see sama koridor kus, oodatakse ja kui kabinetti kutsutakse, et ametisse määrata, siis tegelikult ei ole isegi oluline, et elekter ära kaob ja kommitee inimest ei näe. Ta on ju sokutatud ja seega peab olema igati sobilik.
Teet Holteri (Karol Kuntsel) jaoks saab aga kannatuste rada ehk alguse just seetõttu, et ta selle sokutamisega nõus on ja mänguga kaasa läheb, mänguga, mida ta ise tegelikult mängida ei taha, aga peab, sest sokutajaks on äiapapa ja temale vastu hakkamine võib tuua äärmuslikud tagajärjed.
Sisult on aga tegevus mõneti loogiline ja ette arvatav, vaheajale minnes tekib tunne, et teada värk, kuhu me lõpuks jõuame, kuid päris nii see ei lähe. Ilmselt pole selliseid andeid nagu Meeksi nõial (Ragne Pekarev), kes ennustab ette tuumakatastroofi, nõukogude liidu kokku kukkumist ja Estonia hukku. Eks sellised avaldused toonasel ajal olid julgete jaoks, kuid kui üks juhtus sai hakata uskuma ka teisi ja tuligi langetada valik, kas uskuda või mitte. Tiit Holter uskus ja sel hetkel oli see õige otsus. Vabas Eestis sai temast minister, kuid nõukaaja tembud jäid ka temale külge, eks ole see selline rist, mida kanname veel kaua.
Teeb ka Holter seda, et aitab endale sobiva inimese tööle, tutvus töökoha saamisel maksab ja see on nii mõneski kohas ka täna nii. Ministrina võtab ta tööle enda endise sekretäri, kellega afäär oli ja kes vahepeal Venemaale läks. Lena Barbara Luhse, mängib venelannat väga hästi ja teeb väga heal tasemel aktsenti.
Üldises plaanis näeme ühe perekonna lugu, ühe perekonna võlusid ja valusid. Probleeme, mida tekitatakse ja probleeme, mis on tekkinud. Ajastu muutust inimestes ja koduses olus, kasvõi toidulauas, üks mis on laual nõuka ajal ja teine mida pandud lauale siis, kui riik taas vabaks saanud.
Paralleeli saba tõmmata konkreetselt ka tänase päevaga, sest räägitakse sellest, kuidas haiguste eest inimesi isolatsiooni pannakse, nii nagu praegu. Kui tegelikult on paljud need eluvalikud, mida lavastuses langetati meie eludes olemas ja kes teab, millal neist järgmise langetama peame.
Kahtlemata on lavastuse lõpp märgiline ja lavastatud väga põnevalt. Oleme tegelikult kõik teel oma elutee ja valgustee lõppu, keegi ei tea millal see juhtub ja üldiselt ei saa me selleks ka valmis olla, kuid on neid, kes on selleks valmis, nii oli ka Teet Holter, kelle lahkumisel pidi kõlama just järgnev laul.
Muuseas muusikaline kujundus ja pildivahetused olid minu jaoks lavastuse pärliks.
Üldinfo ja fotod lavastuse kodulehelt
Fotode autor Gabriela Urm
AUTOR MART KADASTIK LAVASTAJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA AIN MÄEOTS KUNSTNIK JA VALGUSKUNSTNIK KRISTJAN SUITS (TALLINNA LINNATEATER) LAVASTUSDRAMATURG OTT KILUSK MUUSIKALISE KUJUNDAJA ASSISTENT INDREK ASUKÜL VALGUSKUJUNDAJA ASSISTENT JAANUS MOOR
OSADES KAROL KUNTSEL, MARIKA BARABANŠTŠIKOVA, ANDRES MÄHAR VÕI ROBERTANNUS, JÜRI LUMISTE, KÜLLIKI SALDRE, LENA BARBARA LUHSE, RAGNE PEKAREV, MARGUS JAANOVITS, MAARJA JOHANNA MÄGI
Comments