Salieri versus Amadeus

Lavastus "Amadeus" on sööbinud minu mällu teatavate fragmentidena Ugala teatri lavastusest, mis kirjade järgi esietendus 2011. aastal. Juhuslikult toda vaatama sattudes, on mõned pildid mul senimaani meeles ja seetõttu olen pidanud Ugala versiooni enda üheks lemmikuimaks lavastuseks läbi aegade. Seda kõike arvesse võttes oli minu rõõm suur, kui kuulsin, et Draamateater näidendiga uuesti lavale tuleb. Kahtlemata ei pidanud ma draamateatri versioonis pettuma, kuid tahaksin endalt küsida, mis Ugala versioonis mind sedavõrd palju võlus. Aga nüüd kõigest järgemööda.

Lavastus räägib sellest, kuidas Jumalalt meeletut annet palunud Salieri (Mait Malmsten) pettub, kui avastab, et ande on tema asemel saanud noor, kui ropu suuga Mozart (Tõnis Niinemets). Kuigi tegu on kahe suure muusiku elust rääkiva lavastusega, pole esmatähtis üldse muusika, pigem isiksused ja nende omapärad. Lavastus tekitab mõtteid selle üle, miks me kuulsust jahime ja tahtmatult tekib soov võrrelda Salieri ja Mozarti võitlust kuulsuse pärast "Kuulsuse narridega". Samas see võitlus on teistsugune, sest Mozart ei saa aru, et tema kellegi kohta himustab või seda ähvardab. Tema eesmärk on end väljendada läbi muusika ja elada muusikasse. Muusikas on ta puhas ja andekas. Küll aga on vaja noorel end välja elada, seda eraelus ja suhetes. Eks see tundub mõneti ka loogiline, sest karmide vanemate käe all on ta ju lapsepõlvest ilma jäänud. Salieri on seevastu kaval ja saab suurt toetust oma kaaskonlastelt, kes teda aitavad tipus hoida. Sealjuures pole Salieri andetud, pigem soovitakse midagi uut ja põnevat, mida Mozart publikule pakkuda suudab. Mitmed 19. sajandil toimuvad manööverdused on ülekantavad tänasesse päeva ja tuleb tõdeda, et mõni asi siin maapeal ei muutu.

Lavastuslikult (Karl Laumets) on mitut mängupaika nõudev lavastus lahendatud päris huvitavalt ja teatraalselt, mis käib ideaalselt kokku ka lavastuse enda iseloomuga. Teatraalsusele viitavad mitmed Mozarti büstid peegliees, justkui teatri grimmiruum, mis igaüks vajadusel iseette ruumi mängib. Olulisem neis on Salieri garderoob, kus ta parukat vahetades aega vahetab. Teisalt muutub lava vastavalt valgusele (Rene Liivamägi) ja need lahendused on põnevad.

Näitlejate mäng on üsna võrdne, kui jätta kõrvale peaosa mängiv Mait Malmsten. Salieri roll ongi antud lavastuses kandev ja sellega tuleb Malmsten hiilgavalt toime. Teiste puhul on aga säravaid sutse omajagu, kuid kokkuvõtvalt on näitlejad võrdsed. Eriliselt jääb ehk silma Ülle Kaljuste, kes mõjub vabalt. Rollidega tuuakse välja ka ajastule omaseid jooni või vähemalt võiks nii arvata, et tegemist on ajastule omaste joontega. Kui üheks selleks, mida kannab edasi tekst on vabamüürlus, siis läbi rollide näidatakse meile tugevalt homoseksuaalsust, mis tekitab küsimus, kas tegu on just tol ajastul tugevamalt jõudu saanud identifitseerimisega või võetakse paralleele tänapäevast.

Lavastuslikult jääb üks asi segaseks ja tekitab alati publikus pahameelt, nimelt kui laval suitsetatakse. On ju öeldud, et see pannakse lavale siis, kui on vaja pause täita. Amadeus mõjuks puhtamalt, kui seal ei suitsetataks, isegi kui tegu on ajastule omase joonega.

Suurimaks miinuseks tooksin aga selle, et kuigi muusika pole lavastuses kõige olulisem, siis puudub nii-öelda elus muusika peaaegu üldse. Vaid Mozarti saabumiseks valminud marss mängitakse klaveril ette laval, ülejäänud suurteosed kõlavad kuskilt kaugemalt. Eks neid lastakse helipuldist, kuid efekt, mis lavale jõuab on justkui mälestustes kõikuv heli ja seda ongi ilmselt lavastaja ja helikunstnik taotlenud.

Mina jäin ootama aga lavastuse lõppu. Seda fragmenti, mis mul Ugala lavastusest siiamaani silme ees, et kuidas see on lavastatud. Ja pean pettuma, sest see jääb alla Ugala versioonile. Samas tekib küsimus, kas oluline on tegu või põhjus, mis sedasi teha, ning järele mõeldes on põhjus olulisem, kuid see Ugala lavastusest mulle ei meeldi.

Kokkuvõtvalt on "Amadeus" põnev pilguheit kahe suurkuju omavahelisse mõõduvõttu, suhetest omavahel ja suhetest Jumalaga ning väärtustest, mida elus oluliseks peame. Sealjuures näeb pea kolme tunni jooksul põnevaid rollilahendusi ja kuuleb ilusat muusikat.

Üldinfo lavastuse kodulehelt:

Fotod: Gabriela Urm

Lavastaja: Karl Laumets Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater) Grimmikunstnik: Helga Aliis Saarlen Valguskunstnik: Rene Liivamägi Helilooja: Ann Reimann Lauluõpetaja: Eda Zahharova Tõlkija: Hans Luik

Osades:

Mait Malmsten, Tõnis Niinemets, Helena Lotman, Raimo Pass, Rein Oja, Ülle Kaljuste, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Markus Luik, Marta Laan, Jana Volke, Johannes Tammsalu, Jüri Antsmaa.