Teater Nuutrum on Eisma sadama paadikuuris lavale toonud põneva ja kaasakiskuva lavaloo "Naisteranna needus", mis räägib meile loo põlvkondi saatnud needusest, eludest, mis elati hirmus, rõõmus ja viletsuses.
Teatri eesmärk on leida põnevaid ja teistmoodi lavastuspaiku, ning kahtlemata paadikuur seda on. Kuna lavastus ka ise räägib ühe rannaküla elust ja tegevus toimub mere ääres, siis taamal loksuv meri ja tuulega ninna kanduv õhk täiustavad üldist atmosfääri nagu valatult.
Lavale astuvad kolm naist, Ülle Lichtfeld, Elina Pähklimägi, Amanda Hermiine Künnapas. Kõikidel näitlejatel on mitu erinevat rolli, või mängivad nad sama rolli erinevas vanuses. Lavastus liigub ajalises mõttes huvitavalt tänasest päevast minevikku ja siis sealt tagasi tänapäeva. Lugu on lihtne, külas lähevad kaks noort neidu ühe mehe pärast kaklema, segadust tekitavad perekondlikud suhted ja õigused ja sedasi lähevad nad mõlemad küla nõia juurde, et enda muredele lahendus saada ja needus saabki alguse.
Ajastule omaselt koorub mineviku lugudest välja palju põnevat ja väikesele kohale omaselt selguvad mitmed tõsiasjad, mis on olnud siiamaani ajaloos peidus ja varjatud. Naiste lugudest selgub enim see, et tähtis on EMA, perekonnas on olulisimal kohal ema ja kõik tegelased räägivad pidevalt enda emaga, keda peaaegu kellegi jaoks enam olemas ei ole aga ikka, kui on raske lähed ja räägid mere ääres emaga.
Kuigi meri ei ole ise laval ja ka näha, siis on merel oluline roll, merre minnakse karjuma ja mured karjutakse tuulde, Riimilaht on olulisel kohal ja see on kui püha hiis, mis peab olema ja mida kardetakse ja austatakse. Kuigi lavastus räägib needusest, siis on raske öelda, kas needus ka päriselt oli, sest nii mõnigi teine üleloomulik nähtus, millest juttu tehakse lükatakse ümber ja see saab realistliku selgituse.
Näitlejatest jääb mulle kõige rohkem meelde Ülle Lichtfeld, kuid tegelikkuses on kõik väga võrdsed ja saavad kahetunnise lavastuse jooksul kõvasti vatti, transformeeruda ja peenetundeliselt läheneda iga oma rolli hingeellu.
Tegemist on kindlasti lavastusega, mis jätab sügava mulje, mis on mõjus ja meeldejääv, ning mida kõigile võimalusel soovitaksin.
Info lavastuse kodulehelt:
Autor Sven Karja (Vanemuine)
Lavastaja Jaanus Nuutre
Kunstnik Jana Wolke
Helikunstnik Veiko Tubin
Valguskunstnik Andres Raja (Rakvere Teater)
Etenduse juht Inge Kaseleht
Osades: Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Elina Pähklimägi, Amanda Hermiine Künnapas
Kolme eri põlvkonda kuuluva eesti naise saatused ristuvad ühes väikses rannakülas, mida piirab kohaliku naisterannana tuntud saladuslik Riimilaht. Üks ootamatu surm ja mõned kapist välja välja pudenenud paberid käivitavad pineva, suurt armastust ja suurt vihkamist, põletavat kättemaksu ja suuremeelset andestust tulvil sündmustejada, mille lahti harutamiseks tuleb minna ajas seitsekümmend aastat tagasi. Ühe armuvalus neiu poolt kergemeelselt lendu lastud needuse mõju ulatub üle põlvkondade ja üle riigikordade. Mis või kes saaks selle needuse maha võtta? Eks ikka tütarde, emade ja vanaemade ühine sitkus ja nutikus, mis eesti naisel aidanud ka kõige keerulisematel aegadel ellu jääda. Pühholoogilise thrilleri võtmes kirjutatud näidend toetub eesti kirjaniku Karen Orlau novellile „Rannahiidsed”.