Ajaloolisus teatrilaval on põnev ja kaasahaarav, eriti, kui ajalugu suudetakse tuua vaatajateni põneval ja omanäolisel moel. Nii on Endal "Pidusöök" üks ajalooline rännak, kuhu viib meid David Vseviovi hääl, ning näitlejad toovad meieni selle, mida muidu raadiot kuulates ette kujutaksime.
Ajalugu on see, mida me teame ja samas ka see, mida saame vaid ette kujutada. Nii ongi põnev näha, kuidas Kreeka ajaloost teada ja tuntud filosoofid omavahel mõõtu võtma hakkaavad ja eks ikka filosofeerimises, ajalooliselt ongi tegu pidusöögiga, sellise peoga, kus olulisel kohal on vein ja kõne, muu jääb tahaplaanile.
Üles kerkib mitu erinevat teemat, näiteks raha olulisus meie eludes ja selles, kui palju raha üldse vaja oleks. Samas filosoofiliselt saame olla rikkad ja vaesed vaid aruteludes ja oma mõtetes. Füüsiline rikkus ja vaesus on laval küll jäänud tahaplaanile aga mõtteid viib sellele siiski. Lisaks kerkib paljuski esile homoseksuaalsus Vana-Kreekas ja filosoofide vahel omavahel.
Lavastus on väga lihtne, kuid siiski ajalooline. Kostüümidena näeme näitlejate ümber klassikalisi Kreeka mütoloogiast tuntuid linasid, omal kohal on sambad ja lavatsid, mille peal lamaskletakse. Samas on siiski kõik lihtne ja üle ei pakuta.
Kõige olulisemaks saab selle lavastuse puhul minu jaoks see, et neljas sein lõhutakse näitlejate poolt täielikult ja nad naudivad laval olemist, omavahel ja publikuga suhtlemist. Isegi mõne koha peal hakkavad niivõrd naerma, et raske on tekstiga edasi minna. Samas selline lust, mis laval toimub jõuab ka publikuni ja paneb naudinguga vaatama.
Lavastuse info kodulehelt:
Foto: Priit Loog
Autorid, lavastajad: Kinoteater (Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Kostüümikunstnik: Marie Vinter
Koreograaf: Rauno Zubko
Valguskunstnik: Ivar Piterskihh
Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt
Laval: Sten Karpov, Märt Avandi, Ago Anderson, Meelis Rämmeld, Sander Rebane, Sepo Seemann, Carmen Mikiver.