Selline lause nagu pealkirjas kõlas läbivalt Ugala lavastuses "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Ühtlasi sobiks see ideaalselt alustama uut aastat ja nii ka läks, et minu teatriaasta sai stardi võrdlemisi hilja, 21. jaanuaril, kui käisin antud lavastust vaatamas.
Lavastus oli minu jaoks ka eriline seetõttu, et vaatasin seda teist korda ja ei pidanud üldse pettuma, hea meelega läheks millalgi jälle.
Aga, et kuskilt otsast alustada siis hakkame pihta ja annan ülevaate, sellest mitmekihilisest, hea lavastajatöö, meeletult hea näitlejatöö ja suurepärase grimeerijate panusega lavastusest.
Lavastus põhineb raamatul, mida mul ei ole olnud võimalust veel lugeda. Mäletan, et pärast esmakordset vaatamist, lubasin raamatu käsile võtta, kuid ei ole veel jõudunud.
Igaljuhul panen endale eesmärgina ta kirja. Näha saame mitut erinevat lugu, üldiselt saja aastast lugu, mis põimivad endas ühe elu loo ja sellega paralleelselt maailmas toimuva.
Läbi maailmasõja, suurte võitluste ja iseseisvumisega teeme ringi peale maailmale ja seal toimuvale viimase saja aasta jooksul. Seda kõike läbi Allan Karlssoni silme, kes on otsustanud, et piirangutest talle aitab ja elama peab vabana, seega seigeldes mööda Viljandimaad meenutab ja räägib ta publikule oma loo. (Huvitav paralleel tekkis siia kirjutades, et mida Allan koroonapiirangutest arvaks)
Allan Karlssoni rollis tuleb lavale Aarne Soro, kes juba lavale jõudes, Vaikse Videviku toakeses istudes saali silmitsedes, saja-aastase maneere ja olemust edasi annab.
Soro kannab rolli välja veatult ja suudab endast jätta tõelise saja-aastase mulje. Samas on nipsust võimeline end noorendama ja mälestusi rääkides neid noore Allanina ka meile ette mängima. Hämmastav töö rolliga, sest tihtipeale muutus vana ja noor Allan keset lauset ja mitte ühelgi korral Soro ei libastunud, alati oli aru saadav, kas meie ees on saja-aastane või mõnel muul elujärgul olev Allan. Tegelikult oli märgata ka vananemist ja loo lõpus, kui Allan saja-aastaseks sai, siis sai näha eluga rahulolevat, kuid väsinud mehekest, kes tahaks lõpuks aja maha võtta ja nautida, kuid kas ka saab, seda näeb lavastusest.
Allan Karssoni hinnang elule oligi selline, et on nagu on ja tuleb, mis tuleb, kusjuures olin selle väljendi unustanud, kuid tean, et see kõnetas mind juba esimesel vaatamiskorral.
Näitlejatest teeb Soro kõrval tähelepanuväärse rolli veel Terje Pennie, kelle mängu kohta võiks öelda, täitsa p**tsis, kui nunnu, miks selline väljend, eks seda näeb laval.
Lisaks kindlasti ka Oleg Titov, kes Stalini endana meie ette astub. Ning järjepanu võiks nimetada ära ka kõik teised, sest nemad kehastavad kõik mitut rolli ja on laval äärmiselt huvitavad.
Siiski avastasin end sel korral vaadates mõttelt, et issand, neile tehakse ju pidevalt uus grimm ja see on ikka meeletu ja imetlusväärne töö. Seega annaksin lavastuse edu võtme preemia suuresti just grimmile ja riieturidele, kes on meile nähtava maagia loojateks.
Lisaks näitlejatele ja grimmile paneb laval elu käima ka live-bänd koosseisus Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi. Mõnusat rokilikku feelingut tekitav ja kogu seiklusele väga palju kaasa andev muusika muutub minu jaoks samuti üheks lavastuse trumbiks. Samas peab tunnistama, et trumpe on laval sedavõrd palju, et üht teisele eelistada on raske ja ime sünnibki nende koosmõjul.
Selle kokku põimitud, toimiva ja põnevust hoidva terviku autoriteks on eelkõige Ringo Ramul lavastajana, kuid ka Priit Põldma dramatiseering ja Annika Lindemanni kunstnikutöö. Lavastaja on pannud kogu lava särama ja kasutanud ära igat võimalust, mida Ugala suur saal pakub, lisanud lavale kõvasti kärtsu ja mürtsu ning näitab põnevaid lahendusi, mida naljalt teatris ei kohta. Eks seetõttu ongi see lavastus selline, mida näeb vaid Viljandis. Dramatiseering on tehtud täpselt selline, et tekstiilselt ei saa justkui midagi ette arvata, samas on pärleid kirjas mitmeid.
Kunstnik on ühest küljest läinud pigem kostüümides detailsuseni ja jätnud muu lavakujunduse üsna lihtsaks, samas annabki see võimaluse näitlejatel särada, kuid teisalt kui juba auto ja elevant lavale tuuakse, siis kahvatub nagunii kõik muu.
Lavastuses proovisin leida ka saja-aastaseks elamise valemit, mis võiks ju kuskil ridade vahel kirjas olla. Mõned mõtted ka leidsin, kuid arvan, et eks see saja aastaseks elamine sõltub mitmest muust asjast ka.
Saja-aastaseks elamise nipid ja mõtted:
Poliitikast tuleb eemale hoida. Üks korralik naps käib elu juurde. Kui liiga palju elus ei taha, siis võid saada palju rohkem, kui siis, kui tahad liiga palju. Igas olukorras on väljapääs.
Fotod lavastuse kodulehelt, autor Siim Vahur.
Autor: Jonas Jonasson
Lavastaja: Ringo Ramul
Dramatiseerija: Priit Põldma
Kunstnik: Annika Lindemann
Muusikaline kujundus: Lauri Lüdimois ja Arno Tamm
Koreograaf: Oleg Titov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Näiteljad:
Aarne Soro – saja-aastane Allan Karlsson
Andres Tabun – Einar; Julius Juurman; Lavrenti Pavlovitš Beria; Mao Tse Tung
Tarvo Vridolin – Viljandi linnapea; Benno Kolter; Allani isa; Doktor Madisson; vabariiklaste kompaniiülem; Julius Robert Oppenheimer; Kim Il Sung
Terje Pennie – bussijaama piletimüüja; politseikapten; Kaunitar
Janek Vadi – Lembit; komissar Richard Lilleküla; Härra Rotfuchs; Karl Silm; Harry S. Truman; Song Meilingi ihukaitsja; Juli Borissovitš Popov
Kadri Lepp – Alice; Ryan Hutton; Jiang Qing; Vera
Laura Kalle – Sakala reporter; Helju Kajamaa; Allani ema; Song Meiling; Klara; Kim Jong Il; Larissa Aleksandrovna Popova; Amanda Einstein
Luule Komissarov – Ilona Raatma
Martin Mill – Polt; Pang; Francisco Franco; Herbert Einstein
Aili Nohrin – Leeni
Oleg Titov – Raivo; bussijuht; Jossif Vissarionovitš Stalin; Kirill Afanasjevitš Meretskov
Siim Tubli - mesinik
Bänd koosseisus Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi