Omanäoline kirsiaed

Ükspäev märkasin huvitavat asjaolu, kahes Eesti teatris tuleb mängukavva lavastus "Kirsiaed". Ugalas sügisel hooaja avalavastusena ja Vanemuise lavale jõuab see veebruaris. Ugala "Kirsiaed" ei ole kindlasti midagi klassikalist, eks sellest saab juba enne aimu, kui vaadata, et lavastajaks on Andres Noormets.

Pean tunnistama, et kuigi olen näidendit lugenud, siis ei olnud mul väga meeles, millest siis Kirsiaed räägib. Samas läksingi vaatama eesmärgiga, et saan sellest vaadates aru. Nii ja naa. Eks laias laastus seda, et kirsiaiaga mõisa müüma hakatakse teadsin ja see selle peaaegu kolmetunnise lavastuse peamine osa ka oli.

Teisalt peidab Kirsiaed endas palju enamat ja minu arvates tabas Noormets siinkohal mõningast ühiskonna valukohta, olgu siis saja aasta taguse Venemaa või tänase Eesti. Inimestel on enda ühiskondlik staatus kõige olulisem ja selle säilitamiseks oleme valmis kõigeks, müüma enda väärtused, loobuma perest ja raiskama kogu oma raha - peaasi, et meid hinnataks ja väärtustataks.

Võrdlust halli argipäeva ja särava tuleviku või mineviku osas näidatakse meile riietusega. Pariisist saabuv Ranevsjaka (Mari-Liis Lill) on särav, riiedes värviliselt, et ta jääks silma, seevastu mõisas teda ootavad on hallid ja tuhmid värvid. Värviline on aga ideaal, mille poole püüelda ja seda näitab Ranevsjaka venna (Aarne Soro) neoonroosa jakk etenduse lõpus.

Noormets on klassikaliselt lisaks lavastajatööle enda kanda võtnud kunstniku ja muusikalise kujunduse. Kunstnikutöö juures avaldan kiitust, sest suur tekst on lavale toodud minimalistlikult. Peamisel kohal ongi kirsioksad, mis sellises lavastuses on ilmselt ka must be. Samas nende kirsipuudega annab ta edasi sõnumit ja kui lavastus lõpeb kirsiaia müümise ja peatse mahavõtmisega, siis pööratakse ka laval kirsid peapeale.

Muusikaline kujundus on vägagi omanäoline ja kohati isegi kummaline ja mingid valikud tekitavad küsimusi.

Kujundlikke elemente on Noormets lavale toonud teisigi ja minimalistlikku annab edasi näiteks Tarvo Viridolini (Lopahhin) käte asetamine kõrvadele justkui kõrvaklappide pähe asetamine. Teisalt võib sel olla teisigi tähendusi, mis viitavad tegelaskuju haiglaslikule võimuihale.

Näitlejatest on Ugala enda koosseisu kõrval lavale toodud peaosalisena Mari-Liis Lill, kes rolliga hästi toime tuleb. Lisaks näeb uuendusena Ugalaga liitunud lavakunstikooli lõpetanud Maarja Mõtsa. Trupp mõjub üsna tervikuna ja keegi näitlejatest teistest väga esile ei kerki. Küll teeb alati südamliku esitluse Ugala raudvara Peeter Jürgens, kes vana teener Firssi kehastades üsna kepsakalt püsti ja käpuli liigub. Ühest küljest segaseks jääb Oleg Titovi roll, millele küll seletus on olemas, kuid minul tekib küsimus, kas seda on vaja. Aga võibolla põhjendab teater sellega Vene kirjandusklassika mängimist. Millega tegemist saab igaüks ise järg uurida ja siis teada anda, mis arvad.

Üldinfo ja fotod lavastuse kodulehelt:

Fotod: Silver Kaljula

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Helirežissöör: Külli Tüli

Valguskunstnik: Villu Konrad

Osades: Mari-Liis Lill (külalisena), Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Lauli Koppelmaa, Klaudia Tiitsmaa, Peeter Jürgens, Vilma Luik, Maarja Mõts, Rait Õunapuu, Martin Mill, Janek Vadi, Tanel Ingi ja Oleg Titov