Ugala teatri lavastusega "Arst" alustasin enda maikuu teatrivaatamisi. Koroonaajastu järgselt kõnetas lavastus väga, ühest küljest see autentne haigla ja meie tavapärase elu jäljendus maskide kandmisest ja käte desinfitseerimisest, kuid teisalt need sügavad ja olulised teemad, mida lavastuses väga puhtalt käsitletakse.
Teemasid on laval palju ning peamiselt keerlevad need eetikapiiride ümber. Haiglas ja terivshoius loeb arstieetika ja nn Hippokratese vanne, kuid sellele lisanduvad elulised eetilised piirid, tolerantsus ja usk. Milliseid piire tuleb jälgida ja millistest peaksime kõrvale vaatama, kui olukord on piiripealne. Kas arst peaks üldse otsustama, millist eetilist piiri jälgida või on selles ametis kõik selge?
Need on küsimused, mis üles kerkivad ning mille alusel peab peategelane Ruth Wolff (Carmen Tabor) hakkama valikuid langetama. Tabor on oma rollis väga usutav ning mängib tõelist peaarsti ja juhti, kelle õlgadel kogu koorem kanda. Iseteadliku juhine ei oska ta tunnistada enda eksimusi ja mõneti ei peagi seda tegema, kuid selleks seavad piiri eetilised küsimused, mida eespool mainitud ja lõpuni jääb õhku küsimus, kas ta käitus õigesti.
Selle kõige juures on see lavastus ka leppimisest ja olukordadega toimetulemisest. Ei ole lihtne andestada sellele, kes sind on põhja viinud, kuid sisimas võite inimestena olla üksteisele väga sarnased ja just selleks lahenduseks, mida elus parasjagu vaja.
Kui vaadata lavastust koroonaajastu järgselt, siis on teatavalt nostalgiline näha õhupuhasteid, maske ja seda detailisust viiruse ärahoidmisel, mis on igas stseenis ja asukohas, mitte ainult haiglas. Küll aga on küsitav teatav poliitiline korrektsus, mis isegi häirib, sest reaalselt ei ole tervik seeläbi mõistetav. Laval peaks olema mustanahaline mees arst, keda mängib valgenahaline naine, miks on langetatutud selline valik, kas poliitkorrektuses tõttu. Oleks ju saanud kutsuda külalisnäitejana ka mustanahalise näitleja. Ma mõistan siinseid eetilisi piire, kuid teatris nende hülgamine mõjub tervikule siiski nõrgalt ja mul läks väga kaua aega, et aru saada, mida on mõistetud ning näitlejad pidid ise neid asju korduvalt rõhutama ja see kõlas veelgi kentsakamalt.
Kogu trupp on aga muljetavaldavalt ühtne, ühtne selles osas, et pooled on jagunenud konkreetselt ja arusaadavalt ja keegi ei libastu enda rollis, vaid kindlalt hoitakse enda tugevustest kinni ja seistakse enda õiguste eest.
Lava on autentne ja seega suur kiitus kunstnikule (Pille Jänes), et lihtsate vahenditega on loodud usutav haigla ning lavastuslik terviklikkus on see, mis mõjub, lisaks neile teemadele, mida laval näeb ja mille osas kõva või vaikse häälega kaasa mõelda saab. Eks see ongi teati eesmärk, panna publikut nähtud teemadel kaasa rääkima.
Üldinfo ja fotod teatri kodulehelt:
Fotod: Gabriela Urm
Lavastaja Taago Tubin Kunstnik Pille Jänes Helilooja Vootele Ruusmaa Muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa Valguskujundaja Laura Maria Mäits Videokujundaja Margo Siimon Tõlkija Erkki Sivonen Osades Garmen Tabor, Tanel Ingi, Andres Tabun, Tanel Jonas, Vallo Kirs, Lauli Koppelmaa, Terje Pennie, Johanna Vaiksoo (TÜVKA), Vilma Luik, Ilo-Ann Saarepera ja Rait Õunapuu