Sain lõpuks vaatama Ugala lavastust "Valged põdrad", ma ei tea mitu korda see teatud viirus minu külastust edasi lükkas aga lõpuks jõudsin.
Ma teadsin lavastusest vaid seda, et selle teksti autor on Piret Jaaks, ta oli kord mu õppejõud ja siis rääkis sellest tekstist ja sellega võitis ka näidendipreemia, muud tausta ma ei uurinud, nagu mulle tavaks saanud on.
Peab ütlema, et lavastus on üsna pikk ja ühes vaatuses, tempo on aeglane ja suur tõenäosus, et kõnetamiseks on vaja vaadata mitu korda. Kõik eelnev ei tähenda aga halba, lihtsalt kohale ei pruugi jõuda. Küll aga leidsin enda jaoks olulisi küsimusi ja mõtteid. Eks Piret Jaaks on ka ise kirjutanud, et ainest näidendiks andis talle tõsiasi, et lein on meie ühiskonnas tabuks.
Lavastus algab merekohinaga ja tekib selline enesesse vaatamise tahe, eks see on ka taotuslik ja detailne enesekaemus ongi see mida meile näidatakse ja millele võibolla peaksime pärast vaatamist mõtlema.
Noor abielupaar on kolinud maale, et uut elu alustada. Ilma, et kumbki jõuaks midagi öelda, saame saali kiirguvast energiast aru, et midagi on valesti, selle mõistmiseks on vaja aega ja õnneks seda antakse. Külaellu või maaellu sulandumine pole kindlasti lihtne, kuid nii mees (Rait Õunapuu), kui ka naine (Ilo-Ann Saarepera) leiavad kiiresti enda viisi kuidas kohaneda ja hakkama saada. Mõlemad leiavad kellegi, kelle najale toetudes sulanduda ja kellega suhelda, kui üksteistega suhtlemist ei toimu. Paraku ongi nii, et selle sulandumise juures unustatakse üksteist ja selle, kas ja mida üksteistele öelda, või kas üldse peab ütlema, sest nagu pealkirjas kirjutan, siis nii laval leitigi, milleks maailmaga rääkida?
Külaelul peab oma hing olema, siin võiks esiti arvata, et selleks on külavanem (Tanel Ingi), kes pea igas oma lauses laval olles oma külavanema staatust toonitab, kui tegelikuks hingeks pean mina hoopis kohalikku poemüüjat (Marika Palm), kes paistab küll kõrgina, kuid tegelikult teab kõike, mis toimub ja hoiab kõigel silma peal. Ja tema saatus ja lugu on ühele (küla)hingele väärilised.
Külas on ikka nii, et kõik teavad midagi ja sinu kohta teavad teised rohkem, kui sa ise. Inimestega juhtub ka asju, millega nad ehk ise ei tegeleks, aga külaelu mõjub, kui uimasti ja paneb meid tegema selliseid asju, millele me esialgu ei mõtlegi. Külaelu on tugevate jaoks ja nõrgemad murduvad ühel või teisel hetkel.
Nagu öeldud on lavastus kulgemine, mingil hetkel tahaksid tempot, teisel hetkel saad sellest kulgemisest aru. Sellega saab süüvida, märgata ja laskuda detailidesse ja neid uurida. Ühe detailina tooksin välja muusikalise kujunduse (Andres Noormets), sest see on selline meditatiivne, mis loob omase õhkkonna, et lavalist kulgemist jälgida. Sümbolina tekib keskmesse üsna lavastuse alguses küünal, kalmuküünal. Kui esiti ei saagi selle tähendusest aru, siis lõpuks jookseb kõik kokku ja tähendus sünnib alles lõpuks.
Valged põdrad laval ise ei ole, mõnes mõttes on laval üks põder ja siin pole isegi oluline, kui palju neid on vaid, et see üks mõjuks. Valge põdra rollis astub üles Ugala raudvara Peeter Jürgens, kuid pean tõdema, et lihtsas ülikonnas härrasmees on kujutluses põder, Peeter suudab enda olekuga anda edasi majesteetlikku põdra olemust, põdra keda võibolla ei olegi olemas. Selline ettekujutuse vili, või selline lootuskiir nagu valge laev, mida alati ootame, mingi laiem eesmärk mille poole püüdleme ja mis nüüd sel hetkel laval nähtavaks muutub.
Foto lavastuse kodulehelt, autor: Gabriela Urm
Info lavastuse lehelt:
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja
Andres Noormets
Kostüümikunstnik
Maarja Viiding
Valguskujundaja
Villu Konrad
Osades
Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm, Laura Kalle või Marion Tammet (külalisena), Liisu Krass (külalisena), Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Vallo Kirs ja Tanel Ingi