Vaadates teatris mõnd perekonna lugu saab alati leida midagi tuttavat. Perekond on mõneti midagi universaalset, millega igaühel meis oma lugu rääkida. Ugalas on lavale jõudnud Florian Zelleri "Ema", mis jutustab meile ühe perekonna loo, kuid veelgi rohkem ühe Ema loo ja loo sellest, kuidas me ei tohiks unustada enda lähedasi.
Sel korral pean tõdema, et ei läinud lavastust vaatama päris teadmatus olekus, sest olin mõned päevad enne juhuslikult sattunud kuulama vikerraadio saadet, kus peaosas mängiv Terje Pennie lavastusest rääkis.
Ema on lihtsalt öeldes lugu armastusest, selle kinni hoidmisest ja lahti laskmisest. Ema Anne (Terje Pennie) on kodune, lapsed on kasvanud suureks, abikaasa käib tööl ja sedasi veedabki ta oma aega päevast päeva koduseinte vahel. Ajapikku muutub tema mõttemaailm ja pähe tekivad ideed sellest, mis tema ümber toimub, kuidas lapsed on ta hüljanud, ei soovi temaga enam tegemist teha ja kuidas mees ainult armukeste juures käib ja vabandusi selleks välja mõelda ei oska. Tegevus käib mitmes maailmas, lavale jõuavad ema meenutused ajast, kui lapsed olid väikesed, reaalsus ja hallutsinatsioonid. Sealjuures jääb nende maailmade vahel ekslemine igale vaatajale enda otsustada, sest konkreetseid vastuseid ei anta, mis oli päris ja mis mitte.
Tekivad mõtted selle üle, millal ma päriselt õnnelik olin. Ema Anne meenutab oma elu ja leiab, et see kõik on tänaseks raisatud, sest keegi ei hooli enam temast. Ei saa ju olla võimalik, et üks ema armastab oma lapsi liiga palju. Õnn peitub lihtsates asjades ja sedasi jõuamegi lavastuse lõpuks selleni, et asjad, mille üle me mõnel hetkel üldse rõõmu ei tunne ja mida koormavaks peame osutuvad lõpuks kõige olulisemateks ja vääruslikemaks hetkedeks. Nii jõuabki kohale lavastuse peamine sõnum, et me hooliksime ja märkaksime enda lähedasi, küsiksime, kuidas sul päriselt läheb ja oleksime olemas.
Lavastus on väga tekstitihe, dialoogid on dialoogides kinni, kuid see ei sega ja kõige selle kõrval saab jälgida näitlejate mängu. Vaherepliigina pean ära mainima, et mulle on meeldinud viimase aja Ugala lähenemine, kus särada saavad naisnäitlejad ja nii ka antud lavastuses. Terje Pennie teeb emana väga usutava ja loomutruu etteaste, pannes ühel hetkel endale kaasa elama ja teisel hetkel mõtlema, et mis sa nii käitud? Kuigi osaliselt on ju näitleja emotsioon tekstis kinni, siis rõõm punasest kleidist ja tantsida keset köögilauda prantsuse muusika saatel kiirgab Terje Penniest saali.
Kunstnik Kristjan Suits on suutnud lavale tekitada huvitava ruumi, mis tekitab kahetisi tundeid. Ühest küljest saan aru, et oleme köök/elutoas, kuid teisalt mõjub minimalistlik ja vähene värvikasutus rusuvana, suurendades ema hullumist, ainsaks värviks kerkibki punane kleit. Ja samas annab taoline ruumilahendus võimaluse hetkega muuta lava haiglaks, kus tegevus lõpeb, säilitades emotsiooni, mis vaatajasse alguses pugema hakkas.
Ema ulmemaailma viib meid ka muusikaline kujundus, mille kujundanud Ardo Ran Varres, milles eriti jäävad kõrvu pranstus keelsed lood, need samad mille järgi ema laual tantsima asub, aga ilmselt on neis peidus ka vihjeid paralleelmaailmale, milles ema elab.
Fotod lavastuse kodulehelt, autor Priit Loog.
Üldinfo lavastuse lehelt:
Lavastaja Tanel Jonas
Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Valguskunstnik Villu Konrad
Muusikaline ja helikujundaja Ardo Ran Varres
Tõlkija Margus Alver
Osades Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa