Ugala teatris on lavale tulnud Ugala enda näitleja Kadri Lepa kirjutatud "Koju", mis kõnetab kindlasti igat inimest ja annab võimaluse kaasa elada, kaasa tunda ja kaasa mõelda.
Minu arvates ongi üks teatri eesmärke see, et hakkaksime kaasa mõtlema, kaasa elama ja mõnes mõttes pooli valima. "Koju" annab selleks igati palju võimalusi ja olukordi.
Nagu pealkiri ütleb ja lavastust tutvustavast tekstist lugeda saab on "Koju" ühe perekonna lugu. Perekonna lood on eriti sellised lood, kus saame paralleele tõmmata enda eludega, leida enda positsiooni selles loos ja näha sarnaseid jooni enda perekliikmete ja laval tegutsevate pereliikmete vahel. Loomulikult on seejuures oluline, et tegelased enda rollidesse sobituksid ja need nii-öelda välja mängiksid, sellega on Ugala aga kümnesse pannud, sest iga näitleja toob enda rolli meisterlikult publikuni ja kõikide mäng on tähelepanuväärne. Kahtlemata saavad näitlejad erineva aja "eetriaega", kuid sellest vaatamata naudivad nad enda rolle ja toimetamisi laval. Enim jääb enda mänguga silma peaosas olev Margaret Sarv, kes on siiras, ehe ja tekitab tundeid, et esimesest reast vaadates tahaks püsti tõusta ja kallistada, sest olukord ei ole nii hull, sa tuled sellest välja.
Aga tegelikult me ei saagi väga kiiresti teada, et milles probleem on. Seda, et mure saadab meie lavastust ja meie tegelasi on arusaadav, kuid mis on see tegelik mure selgub alles hiljem, see on miski millest ei taha rääkida. Kodu ongi meie eludes ilmselt see paik, kuhu läheme küll siis, kui asjad on hästi aga alati sõidame koju, kui midagi on hingel ja midagi on vaja endast välja rääkida või kasvõi näidata. Meie kindlus, kus tunneme end turvalisena ka siis, kui seesmiselt on asjad halvasti.
Igas peres on ka selline roll nagu vanaema, memm, mamma, see soe ja turvaline keegi, kellele enda muresid kurta ja kes heldinult otsa vaatab ja juba sellest parem hakkab. Lavastuses on samuti mamma, keda mängib Luule Komissarov, kes enda pereliikmetega vaikib, kuid publikule enda lugu räägib ja see lugu on kangesti selle loo sarnane, mille eest meie peategelane põgeneb ja kodust varjupaika otsib. See on lugu armastusest, keelatud armastusest, kohanemisest ja paratamatusega leppimisest. Ega ilmaasjata öelda, et ajalugu kordub ja usun, et siingi loos on koju tulek saatuse märk ja ette määratud, et üks lugu saaks räägitud ning teine oma alguse.
Kodus on aga alati nii, et me ei märka üksteiselt küsida, kuidas läheb. Selle asemel keskendume söögile, joogile, KOHVILE ja kõigele muule argisele, kuid kohvi joomine ei võta muresid ära ja ei anna südamele julgust, kõik hingelt ära rääkida. Nii tekivadki olukorrad, kus sa saad aru, et teine inimene ei saa sinust aru ja hinged ei saa paraneda. Ilmselt on see oluline igas peres, et me küsiksime päriselt kuidas meil läheb, eriti siis, kui me kokku saame harva ja peamiselt just siis, kui midagi on läinud vussi. Perekonnas ongi oluline, et me märkame ja oleme üksteise jaoks olemas, et ükskõik millal, saame kõik minna koju.
Fotod ja üldinfo lavastuse kodulehelt:
Fotod
Elena Koit
Lavastaja Tanel Ingi
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois
Valguskujundaja Laura Maria Mäits
Videokujundaja Margo Siimon
Osades Margaret Sarv, Jass Kalev Mäe, Andres Tabun, Martin Mill, Garmen Tabor, Luule Komissarov ja Helgur Rosental (külalisena)
emotsionaalsesse ummikusse, naaseb noor naine oma vanemate juurde. Ema ja isa küll ootavad edukat tütart koju, kuid tema toa on nad vahepeal ühele tudengile üürile andnud. Olude sunnil elavad sama katuse all ka naise töötu vend ning vanaema, kes on juba aastaid vaikinud. Kuidas öelda oma lähedastele, mida sa tegelikult mõtled ja jätta ütlemata, mida öelda pole tarvis?
„Koju“ võitis 2021. aasta näidendivõistlusel teise preemia ja on esimene Kadri Lepa näidend, mis lavale jõuab.