Veebruar algas klassikutega. Õigupoolest oli see flirt klassikutega - Rakvere teatri "Ükssarvikute farm". Lavastus, kus kohtusid Mari Prillop, Tiina Vaarmann ja Raja Teele, NAIS-tegelased möödunud sajandi kirjandusklassikast. Kolm tegelast, keda me üheskoos ette kujutada ei oska ja veelgi vähem sõpradeks pidada võiksime. Urmas Lennukil on see aga õnnestunud ja kuigi O.Lutsu "Kevade" ja A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" esimene osa on minul õnnestunud läbi lugeda, siis teadmatus tegelaste elusaatuse osas peaaegu, et ei häirigi.
Saalis maha istudes jääb eelkõige silma lavakujundus. Üks ääretult ajastutruu vanaema korteri elutuba, mis ehk tänasel päeval enam selline ei ole aga 10 aastat tagasi võis küll üks klassikaline vanaema korter sedasi möödunud riigivõimu hõngu edasi kanda. Kesksel kohal on grammofon, tänapäeval ehk raadio, eesmärk on mõlemal ju sama, viia meid samuti möödunud helide maailma. Ja raamatud, neid on igal riiulil ja igas kapis, kas neid keegi ka loeb, selles ma kahtlen.
Taaskord, nagu mõne eelnevalt nähtud lavateose puhul, võiksin öelda, et laval elame me unistustes. Seda teeb nii Heldur (Peeter Rästas), aga ka need kolm naistegelast, sest kõik proovivad nad saavutada midagi, mis on saavutamatu, kuid nad ei jäta jonni ja pingutavad selle nimel, et jõuda oma unistusteni. Heldur "Ükssarvikute farmini", Tiina "Tõe ja õiguse" kuuenda osani, Teele armastuseni ja Mari otsimas motiivi. Motiivi ja unistuste otsing ongi see, mida nii reaalses, kui ka kujuteldavast lavamaailmas näeme. Ainsana võiks öelda, et vanaema (Helgi Annast) ei ela unistuste nimel, kuid ka temal on omad unistused.
Lavastus pani aga mõtlema sellele, et kui palju me võtame aega kirjanduse lugemiseks ja analüüsimiseks. Ehk peaksime rohkem lugema ja analüüsima, proovima leida igast loetud teosest erinevad vaatenurgad ja mõtted. Kõnealused teosed on meile kõigile teada-tunda, kuid alati räägime neist ühtviisi ja teisi rakursse ei näe või ei tahagi näha.
Kuigi ütlen, et kirjandusliku võhikuna ei läinud midagi kaotsi, siis tundus, et mõni nali ikkagi ei jõudnud niivõrd puhtana kohale, kui näiteks emakeeleõpetajatest kolleegidele. Samas tekitas lavastus huvi, seda parajalt pingelist huvi lugeda "Mäeküla piimameest" ja "Tõde ja õigust" ja tegelikult ka soovi "Kevadest" edasi minna. Ja ma arvan, et seda tahetaksegi saavutada, et need kirjanduskangelased ei hääbuks, vaid elaksid meie südameis ja mõtteis, et me võtaksime aega neid teoseid lugeda, sest tsiteerides lavalt kuuldut "kui hääbuda, võiks enne elust rõõmu tunda".
Tavaliselt toon enda ülevaates välja ka näitlejad, kelle mäng mulle enim naudingut pakkus, kuid selles lavastuses nägin esmakordselt midagi, millele kooliteatrite festivalil žüriiliikmed tihtipeale tähelepanu pööranud-ansamblimäng. Oli äärmiselt hämmastav vaadata, kuidas Mari, Tiina ja Teele toimisid laval ühe tervikuna, täiendasid, parandasid ja toetasid teineteist. Sellist nauditavat ansamblimängu võiks meie teatris rohkem kohata.
Lavastus on mõnus, hoogne ja ilukirjandusliku huumoriga, mis sobib hästi esmaspäeva õhtusse ning laval meeletult mitmeid kordi kõlanud "Tänav, pink ja puu" panevad mõtlema tõesti sellele, et meil kõigil on üks tänav, pink ja puu, mille peaksime üles leidma, et mitte hääbuda.
Fotod lavastuse kodulehelt: Alan Proosa
Autor ja lavastaja Urmas Lennuk
Kunstnik Liisa Soolepp
Valguskujundaja Roomet Villau
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas
コメント