Musta Kasti suvelavastus ja ka kõik teised lavastused on oodatud ja nendele lähen alati teatava eelteadmisega, et ma kindlasti ei pettu. Siiamaani ei olegi pidanud, sest see, mida laval näidatakse on värskendav ja mõjus. Nii ka nende selleaastane suvelavastus "Luikede järved", mis näitab meile klassikalist balletti, teatritöö telgitaguseid ja võimsaid vettehüppeid.
Luke mõisapargis etenduv "Luikede järved" on kokkuvõtvalt kui sõõm värsket ja sooja suveõhku, mis kohati lööb pahviks, paneb mõtlema ja siis uuesti tahtma. Lavastuse asukoht mängib kogu loole igati kaasa ja Tšaikovski klassikaline ballett saab selle kõige taustal uue ja põneva vormi. Meile jutustatakse lugu väga mitmetasandisliselt ja see teeb vaatamise eriti põnevaks. Esmaseks tasandiks võiks pidada loos läbivat Tšaikovski loomingut, millest arusaamiseks oleks isegi hea, kui oled maailmaklassikat näinud või sellega kursis. Draamanäitlejate esituses mõjub ballett pisut koomiliselt, kuid tegelikult isegi inimlikumalt ja nii-öelda käega katsutavamalt.
Teine tasand luuakse teatritöö telgitaguseid näidates, siin võiks vaielda, kas see tasand läheb omakorda kaheks või on kaks eraldi tasandit sarnasel teemal. Üks neist tasanditest on igaljuhul teatritöö, eelkõige balleti telgitagused. See kuidas väikesi tüdrukuid õpetatakse, kuidas neid suunatakse ja kui karm on reaalselt kord ja see, mida õpilastelt nõutakse. Irooniaks muidugi sealsamas see, et kui õpetajal on lemmikud, siis tegelikult ei ole nõudmised äärmiselt suured.
Kolmas tasand või eelmise alatasand viib meid aga sellesse, mida on lubatud teatris mängida ja mida mitte. See omakorda ehk liigitub neljandaks tasandiks, kus pilgatakse ja tuuakse välja meie ühiskonna stereotüübid ja see, kuhu maailm on jõudmas. Kas kõik võivad teatris mängida, kas kõik võivad ennast identifitseerida nii nagu nad ise tahavad. Kas klassikat võib mängida klassikana või peaks seda muutma ühiskondlikele "normidele" vastavaks. Kas lavastusest just neile küsimustele vastused saab on iseasi, kuid usun, et oluline polegi vastuste saamine, vaid nende küsimuste tõstatamine.
Musta Kasti trupp on laval väga üksmeelne ja harmoneeruv, kõigil on vägagi selge oma roll laval ja publikusse kiirgub koostöö võti. Natukene kahju hakkab näitlejatest siis, kui nad hoogsalt "järve" hüppama hakkavad, sest õhtu ei ole just kõige soojem ja kaheldav, et see järvevesi sedagi on, kuid nad teevad seda naudinguga ja kunsti nimel. Ma arvan, et see ongi teatri juures kõige tähtsam, et sa ise naudiksid seda, mida sa laval teed. Ja seda musta kasti näitlejad kindlasti meile selle tuleprooviga näitavad!
Info lavastuse kodulehelt:
foto: Rasmus Kull
autor TŠAIKOVSKI, PÄRN JA SAVOLAINEN
lavastaja-dramaturg KATRIN PÄRN
lavastaja-koreograaf JANEK SAVOLAINEN (VANEMUINE)
kostüümikunstnik TRIINU PUNGITS
valguskujundaja PRIIDU ADLAS (EESTI DRAAMATEATER)
helikujundaja KAAREL KUUSK
produtsent MERILYN ELGE
turundus ja otsemüük TRIIN TRUUMURE
tehnikud MIHKEL VIINALASS, KÄRT KARRO (TARTU UUS TEATER)
laval
LAURA NIILS
JAANIKA TAMMARU
KAIJA M KÜLM
KAAREL TARGO
JOHANNES R. SEPPING
SIIM ANGERPIKK
KARL ROBERT SAAREMÄE
Comments