...või siis Kukerpilliline ajalugu või nagu pealkiri ütleb "Praktiline Eesti ajalugu" on Tartu Uue teatri menulavastus, mis olnud mängukavas juba 2017. aastast ja lõpetab oma teekonna just nüüd 2022 veebruaris.
Olen õnnelik, et seda lavastust näha sain. Muusikaga vürtsitatud ja mitte tavalise muusikaga vaid Kukerpillide lugudega, maitsekas ülevaade meie ajaloost, kusjuures seda ajalugu ei serveerita meile otse kandikult ja vajab järgnevat seedimist. Meelega kasutan kulinaarseid termineid, sest lisaks muusikale ja meie Maarjamaa kujunemise loole on laval olulisel kohal toit. Õigemini toidu tegemine ja see kuidas oleme inimestena läbi toidu arenenud ja kuidas on meie toidulaud aja jooksul arenenud, muutunud ja samas ka säilinud.
Kulinaarseid oskusi näitab laval Ann Ideon, kelle puhul peab tõdema, et on see alles leid. Nimelt oli esimene asi etenduselt koju jõudes googeldada, et kellega on tegemist. Kas on leitud näitleja, kel ka imelised kokanduslikud oskused või vastupidi, on leitud kokk, kel imeline lauluhääl ja näitlejameisterlikkus, mis teeb silmad ette isegi mõnele kutselisele näitelejale. Sel korral on tegemist teise variandiga ja kuigi lavastuse edu taga on kindlasti tervik, see muusika, kokkamine ja terve trupi näitejate mäng, siis minu arvetes võib julgelt ühe osa edust ka Ann Ideoni meisterlikkusele kirjutada.
Kuidas see eestlane ja eestimaa siis õieti kujunenud on? Võiks öelda, et läbi kitsikuse tähtede poole, harjudes ära kõigega, mis on teele sattnud, vürtsitades seda aega ajalt kerge napsuga, see viimane on murede ja rõõmude saatjaks olnud me ajaloos ju pikalt ja nautides aeg ajalt sellist delikatessi nagu teine eestlane. Mõneti võiksi sellele kõik taanduda, sest eestlase lemmiroaks on ikka teine eestlane, kuid sellele pakub leevendust ja meelerahu muusika, mis ilmselt meie kultuuripärimuslikus menüüs olulise koha saavutanud.
Uskumatuna tundub, et läbi Kukerpillide lugude saab meie ajaloost ülevaate anda, kuid sedasi see on. Lavastusse on leitud just need lood, mis kaudselt või täiesti otse kajastavad meie ajalugu väga detailselt ja konkreetselt.
Selgeks saab ka see, et teatud asjad siin elus ongi kindlad ja muutumatud läbi aja. Teame seda ehk varemgi aga kolm kindlat käsku siin elus on surm, s*tahäda ja kroonukäsk, ning ema, sõprus ja toit on pühad asjad, mida ei tohi rikkuda ega neile vastu astuda.
Ajalugu on teadupoolest kirjutatud erinevatel viisidel ja üks vanimaid on koopamaalid, need panevad meid mõtlema algupärandile ja sellele, kuidas kõik uus on teatavas mõttes ununenud vana. Koopamaalinguid teevad laval meile näitlejad, kes talletavad oma ja seeläbi ka kõigi meie (aja)lugu.
Kulinaariasse tagasi liikudes peab tõdema, et õpetlikku on laval palju. Näiteks sai väga hea ülevaate sellest, kuidas liha praadida ja kokanduslikud tõed kanti publikuni praktiliselt ja selgelt. Aga nagu pealkirigi ütleb, siis tuleb tõdeda, et läbi praktika jäävad asjad kindlasti paremini meelde ja rõõm on ju tõdeda, et meie kujunemislugu on olnud praktiline ja kindlasti see praktiseerimine jätkub mõnikord ehk oma musta varju saatel, kuid peamine, et jätkub.
Üldinfo ja fotod teatri kodulehelt:
Fotod: Gabriela Liivamägi
Laval
ANN IDEON (KööK)
MAARJA MITT-PICHEN
MAARJA JAKOBSON või INGRID ISOTAMM
ROBERT ANNUS (Vanemuine)
TAMBET SELING (Endla)
RANDO KRUUS (Odd Hugo)
OLIVER VARE (Odd Hugo)
EPP PEEDUMÄE
UUE TEATRI UKULELEORKESTER
Autor-lavastaja
IVAR PÕLLU
Kostüümikunstnik
KRISTIINA PÕLLU
Muusikajuhid
RANDO KRUUS
ja OLIVER VARE (Odd Hugo)
Toidukunstnik
ANN IDEON (KööK)
Valguskunstnik
RENE LIIVAMÄGI
Comments