Kui sa tuled, too mul lilli

Sel korral tahaksin lisaks enda arvamusele rääkida teatri rollist ühiskonnas, sest antud lavastus annab selleks ideaalse võimaluse. Mis see teatri roll siis olla võiks, kas pelgalt meelelahutus, et argistest toimetustest välja karata või midagi, mille abil ühiskonda kõnetada ja olulistele asjadele tähelepanu pöörata. Ilmselt on mõlemat vaja, kuigi mina pooldan seda viimast, eriti, kui see publikuni ka kunstiliselt ägedalt tuuakse, selliselt saab kaks ühes, meelelahutuse ja meelerahu, sest teemad, mida käsitletakse on karmid.

Ugala lavastus "Kui sa tuled, too mul lilli" räägib meile lood lähisuhte vägivallast, ilusa pealispinna all võib peidus olla vägagi võikaid lugusid ja kahjuks jõuavad päevavalgele vaid vähesed. Ugalas on kätte võetud, tehtud intervjuud ja need põnevalt publiku silme ette toodud. Need lood panevad kaasa elama ja kaasa tundma, samas tekitavad ängistust, sest enne nende lugude rääkimist me ju ei näinud neid, meie oma naaber, õde või elukaaslane võib olla samasuguses olukorras aga me ei näe seda ja ei saa aidata.

Ugala lavastus on peenetundeline ja sisaldab endas mitmeid kujundeid, üks kõnekamaid on minu jaoks kivide lavale veeretamine, mida suurem patt, seda suurem kivi. Me kannamegi igaüks omi kive ja need muutuvad täpselt nii raskeks, kui ise need ajame. Teisalt paneb see mõtlema sellele, et käbi ei kuku kännust kaugele, Ugala lavaloo peategelased on ühe pere neli last ja nende lood, sealjuures on ühel või teisel moel pärinud nad enda käitumismustri emalt või isalt, üks kannataja teine anti kangelane.

Lõpuks saabki selgeks, et illusioonide purunemine võtab aega ja kui algusses oli kõik nii ilus, siis hiljem on raske uskuda, et asi läheb hapuks ja kannatame ära. See on eestlaslik kangus, et pigem kannatame ära, kui loobume, midagi muudame või vastu hakkame. See on lavastus, mis näitab, et lootust on, kuid selleks peame ise esimese sammu astuma ja kasvõi selles rääkima, kui ise ei oska abi otsida, siis tuleb rääkida ja sedasi abi leida.

Aitäh Ugala, et käsitled olulisi teemasid, mis meie ühiskonnas päevakajalised.

Lavastuse info kodulehelt:

Lavastajad ja autorid: Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Kunstnik: Maret Tamme

Foto: Maris Savik, Silver Kaljula

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo

Osades: Terje Pennie, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Jonas, Ringo Ramul ja Kiiri Tamm