Tartu Uue Teatri lavastus "Mängu ilu" paneb mõtlema mitmetele asjadele ja kutsub arutlema. Kindlasti pidevale võistlemisele, mängu tähendusele ja sellele, mil ja miks me ütleme, et mäng on ilus.
Noorte teatritegijate poolt tehtud lavateos on terviklik, nihutab mõningaid traditsioonilisi teatri piire ja annab vaatajale võimaluse mõelda, sest vastused küsimustele ei tule lihtsalt, vaid läbi sümbolite ja erinevate tasandite. Mõneti võiks öelda, et mäng on tehtud ilusaks, kuid mitte lihtsaks. Detailsusest saab terve lavastuse mõistmisel oluline osa ja nüansid annavad lõpuks kokku tervikpildi.
Miks me siis ikkagi võistleme? Igas elusfääris me ju võistleme, tahame olla parimad, saada tunnustust ja jõuda aina kaugemale ja kõrgemale. Võistlemine on nagu eksistentsi tunnus, laiendades kultuslauset "mõtlen, järelikult olen", võistlen, järelikult olen, sest kui ma ei saa ennast tõestada ja olla esimene, siis kas elul on üldse mõtet, kes ma siis olen?
Loomulikult ei saa me mõelda nii äärmuslikult, kuid mõneti on siin tõde küll. Võistleme ju näiteks armastuse pärast, et saada enda väljavalitu jäägitu tähelepanu, kui see on saavutatud, siis hoiame positsiooni, et mitte kaotada, seda mis on olemas. Samamoodi sõprus, mille nimel võistleme, karjäär, et ametiredelil tõusta jne.
Küll on võistlemine loomupärane mõnes olukorras ja valdkonnas, näiteks spordis. Lihtsamalt öeldes mängides, kus eesmärk ongi teist poolt võita ja saavutada võit - esimene koht. Spordis on iha võidu nimel muutumas järjest kitsamaks ja võitu jahitakse vahendeid valimata. Seega loeme ajakirjandusest ikka, et mõni rahvuskangelane on topinguga vahele jäänud. See on valus tõde, mida me uskuda ei taha, eriti siis, kui rahvuskangelasest sportlane on (tänu) topingule meile mõne suurvõidu toonud. Vastasel juhul tekib vastupidine olukord, sest kui sportlane tulemust ei saavuta, olenemata siis sellest, kas seal taustal on ka toping, siis mõistame üsna kiirelt need sportlased hukka ja ei mõtle sellele, mis töö võib seal taga tegelikult olla - jah see töö ei ole viinud tulemusteni, kuid sinisilmselt võiksime ju ikka uskuda, et sportlased töötavad parima tulemuse nimel ja kui nad seda puhtalt teevad, siis proovime nautida mängu ilu, kui tulemusi nautida ei saa.
Mängu ilu on omamoodi põnev mõiste, sest millal me saame öelda, et mäng on ilus. Ilusat mängu saame näha taaskord spordis, kui vaatame pingelist korvpallilahingut või hoopis hokit. Kas Monopoli mängimine võiks ka ilus olla. Kas mängu teeb ilusaks selle kujundus, mängijad või reeglid. Kuidas mängida ilusat mängu? Need küsimused saavad lavastuses kindlasti vastused, kuid need vastused tuleb leida ka enda seest, sest suuresti on tegemist individuaalsete ja isiksusest sõltuvate vastustega ning universaalseid vastuseid ei ole.
Lavastuse mängu ilu kannab algusest lõpuni. Näitlejate Elise Metsanurga ja Jan Ehrenbergi mäng on tõepoolest ilus, kahekesi täidetakse lava ja energia kiirgub saali. Sõnumi edasi andmiseks kasutatakse põnevaid kujundeid ja lavastaja Andreas Aadel koos dramaturgi ja näitleja Elise Metsanurgaga on läbi mõelnud need olukorrad, kus mäng ilus olla saab ja need kõik omamoodi lavale toonud.
Üle ega ümber ei saa ka rahvastepallist, on seda siis koolides vaja või mitte ja kas diskussioone sel teemal võiksime pidada rohkem või leidagi teisi mänge mida koolitunnis mängida?
Üks on aga kindel, mäng on väikese inimese töö ja mängu eesmärk võiks olla lustida, rõõmu tunda ja nautida mängu ilu.
Info ja foto lavastuse kodulehelt:
Foto autor: Gabriela Urm
Laval
ELISE METSANURK
JAN EHRENBERG
Lavastaja
ANDREAS AADEL
Dramaturg
ELISE METSANURK
Kunstnik ja valguskunstnik
KRISTJAN SUITS (Tallinna Linnateater)
Lavatehnilised lahendused
EPP PEEDUMÄE
TUULI RAADIK
KARL MARKEN
IVAR PILVAR
Õmblejad
EPP PEEDUMÄE
SALONG MANNA COUTURE
Tehnik
IVAR PILVAR
Rekvisiitor-kostümeerija
EPP PEEDUMÄE
Lavastuse fotod
GABRIELA URM
Produtsent
MAARJA MÄND
Kommentarer