Üheks meeldivaks ja oodatud teatrivaatamiseks kujunes Hella Wuolijoki kirjutatud ja Tiit Palu lavastatud "Niskamäe naised" Vanemuises. Ühest küljest ootasin lavastust, sest Wuolijoki on pärit Tõrva vallast ja tundsid sellist sidet, teisalt olin kuulnud varem lavastuse kohta palju head.
"Niskamäe naised" on tõeline perekonnasaaga ja köidab esimesest hetkest peale. Minule tegi vaatamise meeldivaks ka tugevate naiskarakterite lavale toomine, mida alati teatrist ootan. Perekonnasaaga vaatamine on alati põnev, sest olenemata ajastust saab alati tõmmata paralleele tänasesse päeva ja alati on äratundmist. Ma arvan, et taolist kinni hoidmist traditsionoidest peetakse oluliseks igal pool ja on perekondi, mida ei murta. Samamoodi nagu Niskamäed ei kõiguta miski, siis on meie seas perekondi, mida ei kõiguta miski.
Lavastuslikult mõtlesin, et olen leidnud endale Vanemuises lavastaja, keda julgen vaadata, sest Tiit Palu teine perekonnasaaga "Marvini tütred" kõnetas mind väga, samas võib olla ka nii, et perekonnasaagad sobivad Tiit Palule hästi.
Lavastuslikud ägedad elemendid on uhked tantsud aga ka ägedad leiud näiteks suusatamise kujutamisel, mõne naistemehe rasedate naiste näitamine või pöördlava (mida väga ei taheta meie teatris kasutada) kasutamine ja tegelikult üldsegi lava võimaluste ja tasanditega mängimine, mis kindlasti panevad ka näitlejad proovile. Põnevalt näidatakse meile ka rikkust ja vaesust, Niskamäe talus on laes kroonlühter ja ruum suurejooneline, perepoja vaeses ja väikeses Helsingi kodus on mööbel miniatuurne, näidates viletsamaid olusid.
Tohutult sümpaatseks osutus mulle lavastuse muusikaline kujundus (Ele Sonn) ja olen taolist ideed enda peas kandnud pikemat aega. Muusikaline kujundus luuakse otse laval ja seda nii öelda laivis akordioniga, peamiseks pillimeheks Kert Krüsban, aga mõnel hetkel liituvad temaga ka näitlejad. Akordioni võimalusi muusikaliseks kujunduseks olen näinud mitmes lavastuses ja tahan kindlasti seda enda lavastustes ära kasutada.
Lisaks instrumentaalmuusikale loob muusikalist kujundust ka näitlejatest moodustuv trio, kus esitamisele tulevad lavastaja originaalsõnadega laulud. Lugude esitajaks on laval muidu põnevat rolli täitvad praost Andres Mähar, apteeker Kaarel Pogga ja tohter Karol Kuntsel.
Märkimist väärib ka kunstnikutöö, (LILJA BLUMENFELD) sest kui räägime tegevusest umbes sajandijagu tagasi, siis nii kostüümid, kui ka lavaehitus on vägagi autentsed. Väga ägedaks elemendiks on laval ajastutruu auto, mille on Vanemuisele laenanud Eesti Draamateatrist.
Näitlejates väärib äramärkimist Külliki Saldre vanaperenaisena, kuid põnevaid kõrvalosi saab laval näha veel. Kuna sattusin lavastust vaatama pärast lavastust "Head inimesed", siis üllatas mind laval Ragne Pekarevi mäng. Noore näitlejana jäi silma Oskar Seemann ja loomulikult ei saa mainimata jätta lavale huumorit toovad telefoni Sandrat ehk Merle Jäägerit. Üsna näitlejameisterliku osatäitmise teeb Saara Nüganen, kellel tekstilist osa on küll vähe, kuid seetõttu peabki ta enda osa rohkem edasi andma kehakeeles. Vanaperenaine ongi Niskamäe ja minu arvates saba tõmmata võrdusmärgi nende vahele, sest tema elab oma ihu ja hingega Niskamäe eest ja on nõus tegema kõik, et Niskamäe jääks alles. Küll aga leiab ka tema esimeseks lahenduseks tihtipeale selle, et kohvi oleks ikkagi pakutud. Kohvi pakkumine on esmane samm, justkui rituaal, mille käigus end olukorraga kurssi viia.
Viimaseks asjaks olen kirja pannud, et armastus on võti, mis lahendab kõik probleemid. Armastus toob valguse Niskamäele.
Info ja fotod lavastuse kodulehel
AUTOR HELLA WUOLIJOKI TÕLKIJA LINDA VIIDING LAVASTAJA, DRAMATURG JA LAULUSÕNADE AUTOR TIIT PALU KUNSTNIK LILJA BLUMENFELD KOREOGRAAF MARE TOMMINGAS MUUSIKAJUHT ELE SONN VALGUSKUNSTNIK MARGUS VAIGUR (ENDLA)
OSADES KÜLLIKI SALDRE, MAARJA JOHANNA MÄGI, RAGNE PEKAREV, PRIIT STRANDBERG, RIHO KÜTSAR, MERLE JÄÄGER, SAARA NÜGANEN, ANDRES MÄHAR, KAAREL POGGA, KAROL KUNTSEL, OSKAR SEEMAN, KEN RÜÜTEL, MIRJAM AAVAKIVI, SAARA KALJUJÄRV, TRINE UUSEN, GABRIELE EENSOO, VERONIKA MAIDE, ANABEL AINSO, ELIISE VIRUMÄE, MERILYN ELGE, LISANNA LAJAL, ANETTE PÄRN, KERT KRÜSBAN
Comments