Kes meist ei teaks midagi Bizet meistriteosest "Carmen". Aga mis juhtub siis, kui esimest korda näed "Carmenit" hoopis teises võtmes, ehk draamatrupi esitatuna. Ma arvan, et "Carmen" muutub hoopis paremaks.
Minuga nimelt sedasi juhtus, et senimaani ei ole mul olnud võimalust "Carmenit" vaadata, kuid nüüd nägin Paide teatri, Musta kasti ja Peeter Volkonski tõlgendust "Carmenist".
Laval saame näha tsirkusetruppi, kes etendab Carmenit. Seega tuleb silmas pidada, et pidevalt käib mäng mängus. Kuid tsirkusega võrdleb lavastaja Volkonski Carmenit laiemalt, üheskoos kunstnik Iir Hermeliiniga on lavast loodud suur lauamäng tsirkus ja mõneti ongi "Carmen" oma tõusude ja mõõnadega justkui tsirkus, kas siis lauamäng või etenduskunsti vorm, on iga vaataja enda tõlgendada, või hoopis mõlemat.
Mustale kastile omaselt kannab kogu lugu endas meeletut energiat, mis kohe loo alguses lavale tuuakse. Paide teater, keda pole niipalju näha õnnestunud kaasub selle energiaga ideaalselt. Energiat asub juhtima ja koordineerima aga Kaarel Kuusk, kes etenduses kui mängujuht, seda ta kindlasti ongi, kuid muusikuna. Kaarel on tuttav oma muusikaliste annete, positiivse energia ja lavalist olekut nautiva figuurina Ugala lavastusest "Moraal".
Tuttavat lugu räägitakse laval suure energiaga, seda tõestab aktiivne tegutsemine ja füüsiline aktiivsus, mis saali paiskub. Lisaks energiale on lavastus täis meeletult palju sümboleid, millest saab iga vaataja endale meelepärase välja lugeda.
Läbivateks motiivideks on pidev tsirkuse trikkide tegemine, olgu selleks õhuakrobaatika, köiel kõnd, žongleerimine või nugade vise märklauda. Eks ei saa unustada, et Carmenit etendab tsirkustrupp, kes peab enda tsirkuses täidetavat rolli Carmenisse edasi kanda. Laval tegutseb ühtne trupp ja märksõnaks kujuneb trupitöö, sest kuigi rollid on erinevad, siis kannavad näitlejad üksteist stseenist stseeni ja toetavad üksteist. Sellist toetust on ka vaja, sest 10 näitlejat ja muusik peavad ära mängima suure ooperi.
Näitlejatena tulevad teistest esile siiski Carmeni rollis Laura Niils ja Don Jose rollis Kaarel Targo, kes mõlemad haaravad tähelepanu ja suudavad täita kogu lava. Muidugi ka laulmine, sest draamanäitlejad, kel laulmine ei pruugi olla leivanumbriks, tuleb neil kahel imeliselt välja.
Laiemalt on ju Carmen ikkagi lugu armastusest, selle otsimisest, leidmisest, selle nimel vaeva nägemisest ja selle võlust ja valust. Armastuslood pakuvad kindlasti kõigile äratundmist ja nii ka Carmen. Sellises võtmes ehk jõuab see armastus ja selle armastuse keerdkäigud publikuni vahetumalt, kui klassikalises ooperis.
Väga mõjus oli minu jaoks ka lavastuse lõpp, mida reeta ei tahaks, kuid teades, et Carmen teoses sureb, siis võib järeldused teha, mis juhtub tsirkusega, eriti kui mõelda, et Carmeniga võime mõneti tsirkust ennast tähistada.
Foto ja üldinfo lavastuse kodulehelt:
Autor Georges Bizet
Lavastaja ja tõlke autor Peeter Volkonski Kunstnik Iir Hermeliin Muusika juht Ele Sonn Valguskunstnik Karolin Tamm Liikumisjuht Jaanika Tammaru Helitehnik Kenn-Eerik Kannike Grimmikunstnik Margit Lepla
Etendajad Laura Niils // Kaarel Targo // Joosep Uus // Karl Robert Saaremäe //
Birgit Landberg // Kirill Havanski // Johannes Richard Sepping // Jaanika Tammaru //
Kaija M Kalvet // Karl Edgar Tammi Etendaja // muusik Kaarel Kuusk
Produtsent Harri Ausmaa Assistent Eliise Künnis
Comentários