Kes meist ei ole kuulnud lugu Romeost ja Juliast ning nende keelatud armastusest. Kuigi lugu iseenesest on tuttav, siis Vanemuisesse seda vaatama minnes leidsin end mõttelt, et laval polegi ma seda varem näinud, televahendusel küll.
Vanemuise lugu ei ole aga klassikaline, esiteks on traditsiooniline lähenemine segatud kokku modernsega, keelatud armastus ei teki perekondade vaenust vaid Romeo (Aivar Tommingas) ja Julia (Ilo-Ann Saarepera) suurest vanusevahest. Olgu mainitud, et tegu pole vaid Vanemuise lavastusega, vaid koostöölavastusega Tartu Uue teatriga. Lavastaja Elise Mesanurk on just Uue Teatri esindaja ja seda võikski tõlgendada, et uudsust on lavastaja iidsete Vanemuiste seinte vahele toonud omajagu.
Laval on nähtavad rippuvad nöörid/trossid, mida aegajalt näitlejatele külge pannakse, nende abil näitlejad õhku viiakse ja istuma pannakse. Lavakujundus ongi minimaalne ja kõik toolid ja muu mängitakse välja trosside või valguse abil. Trossid, mille küljes näitlejad aegajalt ripuvad, eriti oluliste vestluste ajal saavad minu hinnangul kaks tähendust, esiteks troon, staatuse märk, et oled kõrgemas klassis ja teisalt kammitsad, mis piiravad ja ei lase elu nautida nii nagu meie loo peakangelased tahaksid.
Traditsioonidel on selles loos üldsegi oluline roll, on ju lugu sellele üles ehitatud, et tehtaks nii nagu alati on olnud ja nüüd, kui see ei sünni, siis ollakse kõigeks valmis, ka oma lihasest tütrest loobuma, peaasi, et säiliks staatus, säiliks traditsioon. Traditsioonid on olulised aga ka siis, kui reegleid rikutakse, selle puhul jälgitakse ikka, et kõik käiks nii nagu peab.
Lavakunstis on ikka tehtud salajasi ja tabusid asju pimedas ja hämaras, et need, mis valgust kardavad oleksid valguse eest ka kaugel. Põnevaks teeb antud lavastuses asja see, et usk ja kohtumine preestriga toimub hämaras, kuid kas seetõttu, et usk on tabu või on preestri teod hämarad jääb igaühe enda otsustada.
Lavastuse tipp on aga muusikaline kujundus ja terviklikkus. See on see, mis teeb loost loo ja annab selle tõelise mixi modernse ja ajaloolise vahel. Helilooja on Jarek Kasar, kes ise laulab/räpib ja nende lauludega võetakse kokku loo kärped, antakse edasi loo olulisi arenguid ja visatakse sisse põikeid tänapäevast. Kui muidu jääb värsivormi kuulamine segaseks siis Jareki lugude ajal saab kõik selgeks.
Ennemainitud trosside abil luuakse laval muusika taustale ka põnev koreograafia ja kuigi lavakujundus on minimalistlik, siis kostüümid on stiilipuhtad ja mõjusad. Samamoodi on põnevalt lahendatud grimm ja kostüümide puhul jällegi ühiskondlik staatus, selle olemasolu ja selle tõus ning mõõn, kui mõõna ajal "pagunid" kukuvad ja tõusu ajal need täies säras on.
Laval on taaskord näha terviklikku trupimängu ja kuigi me teame, et selles loos surevad mõlemad peategelased, siis antud lavastust on ikkagi kuidagi rõõmus ja pakatab elujanust. Vaatamata sellele, et armastus jääb keelatuks. Nii vist elus ongi, et kadedus või staatus ei lase mõnikord armastusele luba anda ja siis tuuakse mingi ettekääne, peaasi, et traditsioonid saaksid kesta ja staatus säiliks.
Info lavastuse kodulehelt:
FOTOD HEIKKI LEIS
AUTOR WILLIAM SHAKESPEARE
TÕLKIJAD GEORG MERI, JAAN KROSS, HARALD RAJAMETS
LAVASTAJA ELISE METSANURK TARTU UUS TEATER
DRAMATURG ANDREAS AADEL TARTU UUS TEATER
KUNSTNIK KRISTIINA PÕLLU TARTU UUS TEATER
HELILOOJA JAREK KASAR
LIIKUMISJUHT RAUNO ZUBKO
VALGUSKUNSTNIK PRIIDU ADLAS EESTI DRAAMATEATER
LAVATRIKKIDE KONSULTANDID ENAR TARMO, ANDRES MIRME
OSADES AIVAR TOMMINGAS, ILO-ANN SAAREPERA TARTU UUS TEATER, PRIIT STRANDBERG, MARIKA BARABANŠTŠIKOVA, RIHO KÜTSAR, MARGUS JAANOVITS, MARIA ANNUS, ANDRES MÄHAR, REIMO SAGOR, EKKE HEKLES TARTU UUS TEATER, JAREK KASAR KÜLALISENA
Comments