Katku ajal saab pidu pidada

Teater Must kast on ette võtnud Eesti ja mõneti ka maailma koroonapäeviku, selle algusesse läinud ja läbi erinevate sündmuste, mis meid sel kahel aastal saatnud tänasesse päeva toonud. Toonud siia hetke, mil ootame kolmandat lainet.

Liivakastis toimuv "pidu" on tõesti pidu katku ajal ja mõneti mängitaksegi katkuga, sest vaatamise päeval oli 179 uut nakatunut. Aga kuidas see katkuga mängimine välja tuli, lihtsalt öeldes suurepäraselt.

Lavastuse alguses jooksevad liivakasti kuus näitlejat, kes terve etenduse mõlema vaatuse vältel lava või õigemini selle liivakasti elama panevad. Esimesest minutist viimseni on laval elu ja selle vaatamine ülimalt põnev ja pakub hulgaliselt äratundmist.

Laval näidatakse meile esmalt üks versioon sellest, kuidas viirus levima võis pääseda ja see versioon on seotud Hiina uurimisjaamast välja pääsenud vaktsiiniga. Loomulikult lauldakse eelkõige nahkhiirtest, kes teadaolevalt viiruse lahti päästnud. Kaugest maailmast ja alguse otsinguid jõuame oma Eestisse, kus eelmisel kevadel ühes Tallinna hotellis hiina turistid ärevust tekitasid, sest toast lahkunud ei ole, kuni jõuame kurikuulsa Saaremaa võrkpallilahinguni, kust Eestis viirus laiemalt liikuma hakkas.

Kogu seda tegevust vaatavad pealt meie endine ja ka praegune valitsus ja poliitilised kemplused ja poliitikute olemused on tükki sisse kirjutatud. Kumb siis on meil peaminister, kas Kaja Kallas või Jüri Ratas või hoopis Mailis Reps, kes tegelikult uut kohvimasinat proovib? Ehk on kangelaseks distantsõppel õpetav õpetaja või õppiv õpilane, sest parimad palad kaugõppest on lavastuses meie silme alla avanevad ja pakuvad äratundmist hulgim.

Kogu lavalist tegevust saadab näitlejate vaheline imeline sünergia ja koostöö, mida rikastavad mõnusad laulud ja muusika. Muusika mõttes ei saa ära unustada ka meie Ukut, kes kahel korral üles astub, enda eurovisioonile pääsemise lootusega.

Mainimata ei jää sopapritsimine ja vaktsineerimine, mis tänaseks ülimalt oluliseks saanud.

Lavastuse lõpus öeldakse aga tooste saabuva vabaduse või hetkelise vabaduse hüüdeks, mis tabanud meid pärast teist lainet. Samas lõpetab kogu loo laul kolmandast lainest, milleks peame valmistuma.

Must Kast on toonud lavale tõelise peo ja selle reaalselt katku ajal, hoides seda kõike aga hea maitse piiril ja seega tabades naelapea pihta. Usun, et igaüks, kes tükki vaatama läheb, leiab endale midagi meelepärast, mille üle pärast juurelda ja äratundmist on laval nähe meile kõigile, juba seetõttu, et oleme ju kaks lainet üle elanud ja elame kolmanda ootuses.

Igaljuhul lükkab teater Must Kast iseennast troonilt ja hakkab enda kahe lavastusega minu selleaastast tabelit juhtima. Kõik, kes vähegi saavad, soovitan soojalt!