Sattusin vaatama Ugala teatri lastelavastust "Piruka magus põhi", mis mõjusid paraja maagilisuse, sünguse ja kriminaalsusega. Ugala on lastelavastuse puhul üldsegi eriliselt silma jäänud ja lastele mõeldud sisus on alati ka midagi täiskasvanutele.
Piruka magus põhi räägib loo sellest, kuidas noor Flavia ise salapärast krimilugu lahendama hakkab, millega sellisel teekonnal rinda tuleb pista, mida läbi elama ja kellega kokku puutuma.
Lugu on üsna sünge ja samas maagiline. Ühes küljest isegi liiga maagiline, vähemalt algus, kus keemialaboris tehtavad katsed viivad pigem mõtted nõiduslikku maailma, kui ühe koolitüdruku argipäeva. Loo arenedes saab salapärasus ja maagia oma koha ja tegelikult võikski öelda, et alguses antakse vihje, et mida ootama peab. Süngusele ja maagilisusele aitavad kaasa ka lava- ja valguskujundus ning lavastajatöö.
Valguskujunduse suureks märksõnaks võiks pidada pimedust. Terve lavastuse vältel on lava pigem hämar ja hämaruses need kõige suuremad kuriteod ju ka toime pannakse. Maagia puhul on samuti oluline, et teatavad detailid publiku eest varju jääksid, toimuvad need pimeduses. Lavakujundus on detailne, kuid samas üsna lihtne. Mõne liigutusega viiakse vaataja ühest asukohast teise ja loomaeda meenutavad puurid muutuvad hetkega mõisamajast hotelliks või hoopis vanglaks.
Lavastaja Taavi Tõnisson on tulnud Ugalasse Noorsooteatri taustaga ja pannud näitlejad mängima nukke. Nukulikke motiive on laval palju ja väga meeldib mulle tegelaste ilmumine lavale läbi varjude ja justkui marionettidena liikudes. Peaosa kehastav Ilo-Ann Saarepera on andekas näitlejanna, kes teeb ilmselt suuri tegusid. Minu kaks viimast lavastust on Ugalast ja ka selles teises "Valged põdrad" mängib peaosa just tema ja näitlejameisterlikkust on hea võrrelda. Pirukaloo puhul tekib aga tahtmine nn parima näitleja preemia anda Jaana Kenale, kes väikese rolli, suure tegelaskuju väga suureks mängib. See teatav kergus ja tarkus, mida kannab endas pererahva teenijanna, tuleb läbi pingutuse ja see jõuab saali. Iga väikse detaili suureks mängimine ja enese tähtsaks tegemine käivad rollis asja juurde, aga eks ongi teatavas mõttes see peaosa, sest pirukaid küpsetab tema. Tähelepanu köidab noore näitlejana ka Mariann Tammaru, keda lihtsalt varem laval näinud ei ole.
Kiitma pean ka koreograafi (Olga Privis) tööd, nimelt jääb lavaline liikumine igati meelde. Mõneti ei tehta ühtki sammu niisama ja eriti pildivahetuste ajal toimuv liikumine toimub graatsilises/valsilikus/balletlikkus stiilis ja kuninglikus taktis.
Lavastuse sõnumiks saab minu jaoks lõpuks armastus, armastus kodu ja pere suhtes ja üksteistest hoolimine ja üksteiste hoidmine. Eks asub ju Flavia sellele keerulisele teekonnalegi seetõttu, et enda isa nime puhtaks pesta.
Kuid kas pirukal ikkagi oli magus põhi me teada ei saagi, sest teenijanna küpsetatud pirukaid de Luce perekond kunagi ei söö. Ja isegi kui need pirukad on vägagi maitsvad, siis eks elus on ikka nii, et kõikide pirukate põhjad nii magusad ei ole, hapud pirukapõhjad tulevad välja ja nende autorid saavad oma karistuse, nii nagu nähtud lavaloos.
Foto lavastuse kodulehelt, autor: Siim Vahur
Lavastuse info:
Alusteose tõlkija: Bibi Raid
Dramatiseerija: Siret Campbell
Lavastaja: Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)
Kunstnik: Marion Undusk
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Koreograaf: Olga Privis (Vene teater)
Osades: Ilo-Ann Saarepera, Aarne Soro, Marika Palm, Mariann Tammaru (TÜ VKA), Vallo Kirs, Martin Mill, Andres Tabun, Vilma Luik, Jaana Kena, Rait Õunapuu ja Ott Kartau (külalisena)
Comments