Ugala teatri "Kolm ahvi" on kindlasti põnev lavastus, kus sisu mõistmiseks peab sellesse süüvima, etendust keskendunult vaatama ja laval näitlejatele kaasa elama.
Ühest küljest on lavastus ühest "perest" ühest kambast, kes elavad oma igapäevast elu, naudivad teineteise seltskonda ja väldivad välist. Kõik, mis on nende maailmast väljaspool on vale ja sellest tuleb eemale hoida. Ideaalmaailm, mille nad loovad on ilus, täis rõõmu, naudinguid ja rutiini. Tegelased kulgevad enda igapäevas, nad naudivad muusikat, kalu, söömist ja igapäevaseid tegevusi. Ometi ei ole nad enda loodud ideaalmaailmas kindlad. Neil kõigil on omad saladused, enda ihad mille poole nad püüdlevad ja mida tähtsaks peavad. Häbi on miski, mida nad peavad ja soovivad vältida, kuidagi ei saa väline maailm neile osaks saada, kuidagi ei tohi nad end häbistada kaaslaste ees. Häbi on miski, mida ei saa endalt maha pesta. Ideaalmaailma loomine põhineb usaldusel, usaldus põhineb millelgi, mida luuakse kaua, kuid mida hävitada saab vaid hetkega. Nii juhtub ka siin, loodu saab hävitatud, kõik, mis oli seda ei ole ja niivõrd sügav traditsioonide rikkumine toob endaga kaasa selle ideaalmaailma purunemise, näiliselt see jääb alles, kuid reaalselt jääb see vaid nende kujutlusse, kes sellesse usuvad.
Juhtub surnud ring, juhtub häving, nii nagu ütlevad luulesõnad, ühed vähesed, mis laval kõlavad:
"Ühel papil oli peni, väike valge kutsikas.
Peni urises ja haukus, kuni viimaks hammustas.
Sauna-Ants lõi peni maha suure aiateibaga, mattis peni aia taha, risti peale kirjutas..."
Info lavastuse kodulehelt:
Laval kohtuvad Terje Pennie ja äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad Margaret Sarv, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe.
Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole?
Lavastaja Ringo Ramul
Dramaturg Priit Põldma
Kunstnik Arthur Arula
Helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam
Valguskujundaja Laura Maria Mäits
Comments