Pikk teatripaus sai läbi ja maikuu lõpus õnnestus vaadata TÜVKA teatrikunsti 13. lennu diplomilavastust "Sireenid".
Lavastust tutvustus räägib inimese minatajust. "Inimese minataju on seotud rollidega, mida ta läbi elu etendab. Mängida tuleb samaaegselt iseendale ja publikule nimega ühiskond. Kummale peaks enam tähelepanu pöörama? Kuulama iseenda sisemist rütmi või häälestama end ühiskonna ootustele? Vastust pole, on vaid erinevad vastamisviisid."
Esimesed mõtted, kui lavastus algab on mitmekesised. Sai ju tuldud pelgalt seetõttu, et viimasest korrast on möödas paar päeva vähem, kui 3 kuud. Segadust väljendavad ka minu märkmed, mida tegin sel korral mitu lehekülge. Mõte jõuab üsna alguses "Godo't ootamiseni" ja ühel hetkel ka "Dekameroni" juurde, lõpuks aga taipan, et paralleele võib ju tõmmata, kuid täielikuks mõistmiseks jääb lihtsalt taustteadmisi vajaka. Aga eeltööle ma sel korral ei mõelnudki, enne nende ridade kirjutamist tegin pisut küll järeltööd.
Lava kujutas endast üht vana ruumi, oli see ladu või miski muu, kus vedelesid põrandal erinevad paberid ja muu rämps. Keskel oli müür või omaette tuba ja vasakul ääres purskkaev. Kahel lava äärel aga "kunst", mis kujutas sireene. Sireenid on kreeka mütoloogias kolm algselt linnu keha ja naise peaga imeilusat ohtlikku kurja deemonit, kes võlusid ja hukutasid oma peibutava lauluga mööda seilavaid meremehi, kes unustasid laevajuhtimise ja sõitsid karidele. Samal ajal olid need sireenid ka helisireenid, mis rikastasid lavastust väga omapärase muusikaga ja sireenidega.
Lavastus rääkis sellest, kuidas 9 inimest on lõksus ühes ruumis, nad on seal maganud ja viibinud teadmata hulga aega. Kui nad järjest ärkavad tahavad nad leida vastuseid küsimustele: miks nad seal on, kuidas nad sinna sattusid ja mis peamine, kuidas välja pääseb?
Ruumis on erinevad isiksused ja kerkivad esile erinevad ideed, et leida lahendus. Üheks ideeks on lugude rääkimine, et teada mida keegi mäletab vahetult enne ruumi sattumist. Lugude rääkimine viib aga omavaheliste konfliktideni, kuid annab võimaluse enda sisse vaadata. Kooruvad välja üheksa elu koos oma murede ja rõõmudega.
Olukorra lootusetus paneb osalejad üksteist süüdistama ja süüdlase leidmisest saab omaette ülesanne. Teatavas mõttes süüdlane ka leitakse, kuid olukord ei olegi nii lihtne kui alguses võiks tunduda. Süüdistamine viib ühel hetkel ka mõtted A. Christie teoseni "Mõrv idaekspressis", kus ka süüdlast otsitakse, kuid lõpuks selgub, et kõigil on süü, eks siinpuhul on pisut samamoodi. Aga see juba näitab midagi, mõte jõuab liikuda "Dekameronist" A. Christieni.
Kahe ja poole tunnine ühevaatuseline lavastus hoiab vaatajat enda haardes viimse minutini, sest süüdlast või siis vähemalt seda põhjust, miks nad on ja kes nad on tahaks teada saada juba pärast esimest veerandit.
Laval mängib kogu 13. lend, koosseisus: Elise Pottmann, Miika Pihlak, Mihkel Kuusk, Rainer Elhi, Kristi Kimmel, Marion Tammet, Mariann Tammaru, Ruuben-Joosua Palu, Karmel Naudre, Tõnis Veelmaa, Maria Paiste ja Elis Järvsoo. Viimase kolme kanda oli muusikaline kujundus ja see meeldis mulle tohutult. Esiteks akordion, mida võiks lavastustes minu arvates rohkem ja julgemalt kasutada. Muusikaline kujundus etnopop stiilis ja kohati väljamõeldud keeles mõjus äratuskellana, sellise omaette sireenina ja kõlas just siis, kui asi liiga selgeks muutus.
Laval mõjusid näitlejad erinevalt. Kõige sügavama ja näitlejana küpsema mulje jättis peaosa (kui nii võib öelda) mänginud Miika Pihlak, kes varasemalt silma paistnud ka Ugala lavastuses "Kuidas minust sai HAPKOMAH".
Sel korral sai palju märkmeid tehtud ja see teeb tegelikult siinse loo kirjutamise keerulisemaks. Aga siia lõppu toongi mõned mõtted, mida lavastuse ajal kirja panin. Ja vaadata soovitan kindlasti, kuigi vist liiga palju selleks võimalusi ei ole.
Inimene on kõige õnnelikum, kui temperatuur on 13,9 kraadi, statistiliselt on nii kahel korral aastas, 24. oktoober ja 16. aprill.
Kui elame üle oma võimete siis me lendame ära, lendavad inimesed pingutavad üle ja vajuvad kokku.
Patt, mis ei lase elu nautida, see on argireaalsus.
Peamine küsimus, mis lavastuse lõpus välja lugeda saab on aga see, et kui tihti leiame aega, et vaadata enda sisse?
Fotod: TÜVKA
Üldist:
Teksti autor – Piret Jaaks Lavastaja – Sulev Keedus Lavastaja assistent – Erle Vaher Kunstnik – Eugen Tamberg Koreograaf – Tiina Mölder Valguskujundaja – Fredi Karu Helikujundaja – Tõnis Veelmaa Helitehnik – Andres Heiskonen Lavastuskorraldaja – Karen Adler
Comments