Veebruarikuu esimene nädal andis mulle võimaluse külastada esmakordselt Tallinna Linnateatrit. Vaatasin elulist ja humoorikat lavatükki "John".
"John'i" mängitakse Hobuveski saalis, mis on päris omamoodi etenduspaik, kus vaataja ja näitleja vahel tekib väga intiimne atmosfäär. Minul õnnestus istuda esimeses reas, mis lõi seda intiimsust veelgi juurde ja tundsin end mitmel hetkel olevat sündmuste keskel.
Lugu räägib sellest, kuidas üks noorpaar läheb väikesesse hostelisse puhkama ja endavahelisi suhteid korrastama. Hostelis võtab neid vastu ekstsentriline perenaine, kes elab täiesti omaette maailmas ja vahepeal külastab neid perenaise pime ja hull? sõbranna.
Väikeses külakeses arenevad kiiresti pingelised suhted ja igaüks neist neljast saab rääkida oma loo.
Lavapilt on väga kirju, riiulid täidetud nukkudega, nupuvajutusega Pariisiga ja olulisel kohal on trepp, mis viib teisele korrusele tubadesse, kummitavatesse tubadesse. Kesksel kohal on aga diivan ja kohvilaud, mille ümber peamine tegevus hargneb.
Lavastuse tutvustuses mainitakse, et jutt käib üksindusest ja üksildusest ja sellega toimetulekust. Sellega puutuvad minu arvates kõik tegelased omal näol kokku.
Hosteli perenaine Mertis Katherine (Anu Lamp), elab justkui unistustes või unelmas. Ta on hakanud hostelit pidama ja iga küsimuse kohta on tal oma vastust. Need vastused on lood enda elust, kuid joviaalne mõttepaus iga vastuse eel tekitab küsimuse, et need lood mõtleb ta kohapeal välja. Samamoodi tundub, et ta on välja mõelnud enda abikaasa, kes teises toas väidetavalt haige on. Laval me abikaasat ei näe ja oma pimedale sõbrannale võib ta ju kõike välja mõelda.
Sõbranna, Genevieve (Helene Vannari), mängib oma rolli imelise väärikusega. Ta on pime ja näitleja hoiab oma silmi kogu etenduse vältel kinni, samas on tema üksindus või üksildus kinni hulluses ja teine vaatus algab sellega, et ta kannab ette meile loo enda hullumisest. Värvikirev kirjeldus hullumisest annab kindlust, et tegemist on pisut hullu inimesega, kuid lugu hullumisest võib olla väljamõeldud, et enda elu vürtsitada.
Jenny (Liis Lass) ja Elias (Märt Pius) on paar, kelle suhe on jooksmas karile. Elias on liialt kontrolliv ja nende mõlemi elu juhtiv. Ta küll seab esile enda huvid, kuid tegelikult on ta kardab. Hirm on tema valdavaks tundeks, sest ta kardab üksindust ja ta teab, et Jenny võib igahetk temast minna. Jenny on mõneti sarnane hosteli perenaisele, sest samamoodi mõtleb ta välja lugusid, tegelikult küll valesid, et hoida enda ja Eliase suhet aga ilmselt sisimas elab teises unistuses ja maailmas. Ta elab oma valedes ja õnnes.
Pinge lavalt jõuab minuni vägagi ehtsalt, ilmselt osaliselt ka seetõttu, et tihtipeale seisavad näitlejad täpselt minu kõrval. Kõik näitlejad täidavad oma rolli suurepäraselt ja elavad toimuvat reaalselt läbi.
Minu esimene kogemus linnateatris oli kokkuvõtvalt väga ehe ja kindlasti tahaksin juba õige pea taaskord linnateatrit külastada.
Fotod lavastuse kodulehelt: https://linnateater.ee/lavastused/john/
Autor: Annie Baker Lavastaja: Mehis Pihla Tõlkija: Triin Sinissaar Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Osades: Liis Lass, Märt Pius, Anu Lamp, Helene Vannari
Comentarios