Kui eelmisel aastal sain vaadata Paide teatri ja Musta Kasti koostöös sündinud lavastust "Carmen", siis aasta teiseks teatrivaatamiseks osutus Vanemuise klassikaline ooper "Carmen".
Pean tunnistama, et ma ei suuda välja mõelda, millal ma viimati ooperit vaatamas käisin, häguselt meenud midagi algklassidest ja ilmselt see sellesse aega ka jääb.
Minu vaatamine oli päris põnev, sest jagasin enda tähelepanu pidevalt kolme osa vahel, muusika, tõlge või detailid.
Ooperisse minnakse eelkõige muusikat nautima ja eks proovisin seda ka kõige rohkem teha, teisalt soovisin ka sellest kogemusest kirjutada ja seetõttu pidin jälgima lavalisis detaile, kujundust ja märke, mida lavastaja sinna peitnud oli. Selleks, et vahepeal aru saada, mis täpsemalt toimub või kus tegevus parasjagu on oli tarvis jälgida laulude tõlget.
Muusika oli loomulikult üks tähtsamaid ja olulisemaid, tegemist on siiski ju ooperiga. Kuid kuna mina ei ole muusikaliselt just kõige säravam pliiats, siis pigem seda nautisin ja hindamise selles osas jätan teadjamatele. Küll aga on need kaks "Carmenit" suurendanud minu huvi muusika ja klassikaliste teoste vastu. Üks stiilinäide ka siia kuulamiseks.
Minu jaoks jäi lavastuse iseloomustavaks osaks suurejoonelisus ja seda eelkõige kunstnikutöös. Lavakujundus oli lihtne, kuid samas väga lihtsalt suureks mängitud. Amfiteatrit meenutav külaplats tekitas imetlust ja ühtlasi hirmu, et ega keegi seal libastu ja alla kuku, sest jooksmist, trallitamist ja laulmist neil astmetel oli omajagu.
Teisalt maaliti meile vägagi konkreetselt Sevillat kujutav linn aj selle melu ning sära. Kui praegu googeldasin Sevillat ja leidsin sellise pildi, siis võib öelda, et sellist kujundust see lava ka teatavast mõttes edasi kandis.
Laval nägime lugu tõelisest armastusest. Armastus on loomulikult läbivaks teemaks ja kõik armastavad kõiki ja võiks öelda, et tekib isegi segadus, et kes siis keda armastab. Carmen võib endale seda lubada ja lubada ka seda, et tema kedagi ei armasta. Kuid kas nii saab, et keelad endale armastuse või siis on lihtsalt raske valida.
Lisaks armastusele kannab lavastus edasi ka toredaid mõtteid, mida kirja siis panin, kui just tõlke vaatamisele keskendusin. Üheks mõtteks näiteks ka see, et kui on tegu varguse, kelmuse või pettusega, siis olgu naised kaasatud. Või ka näiteks see, et kui me saame oma elusaatust ette ennustada, siis kas me suudame leppida ka sellega, mida meile sealt ennustatakse ja kas oskame sellega toime tulla.
Mäng võimu, iha, armastuse ja rõõmuga võtab minu jaoks Vanemuise "Carmeni" ideaalselt kokku ja paneb mind ilmselt sel teatriaastal veel mõnd ooperit vaatama.
Foto lavastuse kodulehelt, autor Are Tralla.
MUUSIKAJUHT JA DIRIGENT RISTO JOOST DIRIGENDID MARTIN SILDOS, TAAVI KULL LAVASTAJA-KOREOGRAAF GIORGIO MADIA ITAALIA KUNSTNIK MAARJA MEERU VIDEOKUNSTNIK MIKK-MAIT KIVI VON KRAHL LAVASTUSE ALGNE MUUSIKAJUHT PAUL MÄGI
OSADES DARA SAVINOVA ROOTSI KUNINGLIK OOPER VÕI KADI JÜRGENS KÜLALISENA, LUC ROBERT KANADA VÕI DAVID ESTEBAN SAKSAMAA, JĀNIS APEINIS LÄTI RO, KADRI KÕRVEK KÜLALISENA, MÄRT JAKOBSON KÜLALISENA, KARMEN PUIS, PIRJO JONAS VÕI SIGRID MUTSO KÜLALISENA, TAAVI TAMPUU KÜLALISENA, SIMO BREEDE, RASMUS KULL, JAAN WILLEM SIBUL, MIRIAM ORTEGA PAZ, AIVAR KALLASTE JT VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTER, OOPERIKOOR, BALLETITRUPP JA BALLETIKOOLI ÕPILASED NING POISTEKOOR