Just sedasi võiks kokku võtta Rakvere teatri lavastuse "Algus". Seda pealkirja saab tõlgendada mitmeti, ühest küljest on lavastuse algus veniv ja pikaldane, teisalt on sobib veniv algus lavastuse sisuga.
Briti näitekirjaniku tekst on lihtsasti mõistetav meie ühiskonnas, kuigi kohanimed ei ütle meile palju ja korra käib lausa peast läbi mõte, et need võiksid konteksti jaoks olla eestistatud, siis tegelikkuses ei ole vahet. Oluline on see, et kas need kaks inimest jõuavad armastuseni või mitte. Kohtlasena mõjuv mees on vägagi klassikalise eesti mehe sarnane, no see niiöelda memmepoeg, kes ise väga kindlaid samme astuda ei julge ja tunneb hirmu tuleviku ees. Naine on seevastu võrgutav ja säravam, kindlakäeline juht, kes ütleb ja nii ja juhtub.
Tekst on tihe, kuid samas oluline, sest iga sammuga liigutakse ju lõpule lähemale. Enne tegudeni jõudmist räägitakse armastuse tingimustest, et mis mida mõjutab.
Tänapäeval nii-öelda red flag, mis peaks eemale tõukama. Kui need barjäärid on ületatud, siis jõutakse armastuseni.
Enne seda on olulisel kohal aga siiski üksindus, viited meie tänapäeva üksildasele ühiskonnale on omasel kohal ja ilmselt on ka tegu suure probleemiga, mis üha süveneb.
Kuid see pole esmatähtis antud lavastuses.
Nauditav on jälgida kultuurilisi nüansse, mis meieni tuuakse. Olgu selleks kasvõi köögi kapil asetsev teekann, mida keegi ei puutu aga ta on seal teistest kõrgemal, olulisel kohal, viidates inglaste suurele teearmastusele ja sellele, et tee on püha. Olgu särgil ketšupi plekk või tuba sassis, teekann peab omal kohal olema.
Näitekirjanik on siiski teksti osavalt kirjutanud, see jälgib kindlat rütmi ja just siis, kui publik hakkab kuulamisest väsima, visatakse sisse mõni kild, mis terve saali naerma ajab.
Väga ägedalt on kujundatud valgus, mis annab meile täpselt teada, kuhu meie sündmustik on jõudnud ja kuidas see edasi liigu.
Näitlejad on mõlemad huvitavas rollid, Andres Mäharit pole sellisena õnnestunud varem näha ja Silja Miks pole samuti särava naisena lavale sattunud, vaid pigem nii-öelda halli hiirena varju jäänud.
Lavastus on üsna tavaline, lõpp on ette ennustatav juba alguses ja tegevusi on vähe. Eks olulisel kohal ongi tekst, mida aga siiski on liiga palju ja seega ei paku vaatamine midagi erilist. Siiski saab kaasa häid mõtteid, üks see, et me ei tohiks oma hirmudes kinni olla ja teine see, et suhtlemine on kõige alus.
Lavastuse info ja foto kodulehelt:
Autor David Eldridge "Beginning" Lavastaja Tiina Mälberg Kunstnik Liina Tepand Helilooja Meelis Meri Liikumisjuht Liis Niller Valguskujundaja Märt Sell Tõlkija Triin Tael Osades Silja Miks ja Andres Mähar (Vanemuine)
Comments