Renate Keerd on olnud üks lavastajatest, kelle lavastusi pole ma varem vaatama jõudnud, kui soov seda teha on alati olnud. Keerdi lavastused on tantsulised, füüsilised ja kutsuvad dialoogile, ning just seetõttu olengi neid näha tahtnud.
Noorsooteatri mängukavas oli Keerdi lavastus "ÜLT", mille viimast etendust mul näha õnnestus. Nagu allpool lavastuse tutvustuses välja tuuakse, siis tegemist on metafüüsilise rännakuga läbi sisemere painete ja muud sisu Keerd lavastuse kohta ei ava.
Minu jaoks on "ÜLT" sisemere kaemus, see annab igale vaatajale võimaluse tõlgendada laval nähtavat oma elust lähtuvalt, iga stseeni, iga lõigu saab enda jaoks tõlgendada ja oma maailma enda keelde panna. Lavastus kutsub vaikivale dialoogile, kuigi laval ülemäära just sõnu ei kasutata, siis vaikiv dialoog on publikuga pideva ja see teeb vaatamise eriti põnevaks.
Keerd on oma lavastuses fantaasiküllane ja lihtsaid vahendeid kasutades tuuakse publikuni erinevad põnevad maailmad, mis omavahel kokku lõimuvad. Kuigi need erinevad maailmad, erinevad isiksused, erinevad mõtted töötavad koostöös ja ühiselt, siis on kõik siiski eraldiseisvad ja lavastuse lõpus selgubki, et kõik elvad enda individualistlikku elu oma kujundatud maailmas.
Info etenduse kodulehelt:
Metafüüsiline rännak läbi sisemere painete
Renate Keerdi lavastust „ÜLT” on oodatud vaatama kõik absurdimaiguliselt vaatemängulise ja äraspidiselt fantaasiarikka teatri huvilised.
Keerdi lavastuste pealkirjad on alati olnud väga keeletundlikud ja ambivalentsed oma tähendustes. Seekordne pealkiri „ÜLT” viitab millegi seljast võtmisele. Sõnad üll, ülle ja ült (tähenduses ‘seljas’, ‘seljas’, ‘seljast’) on saarte murde sõnad, mida hakkas propageerima keeleuuendaja Johannes Aavik. Kas on pealkirjas tegemist poeetilise viitega millegi enesest eemale heitmisele, millestki loobumisele, jõuab lavale selle sõna-sõnaline tähendus, või midagi hoopis kolmandat, selgub etendusel.
Commenti