Search
  • Romet Piller

Serafima+Bogdan või Serafima ja Bogdan või hoopis Raimond Uusküla...

Pean tunnistama, et ootasin Tartu Uue teatri ja Vahur Afanasjevi suurromaanil põhinevat lavastust väga. Serafima + Bogdan on kindlasti midagi, mida Eesti teatrilavadel varem ei ole nähtud ja raske mõelda, kas ka tuleb, ilmselt tuleb, sest lavastaja Ivar Põllu ideedel ei paista lõppu tulevat.

Minu hinnang lavastuse osas langeb aga kaheks, ma ei saanud sisust aru, ma ei ole alusteksti lugenud ja seega jäi asi minu jaoks segaseks ja meeletu kuulsus ja positiivsus, mis lavastust on saatnud jäi saamata. Ehk olid mul vaatama minnes liiga kõrged ootused.

Teisalt mõeldes lavastajatööle ja dramaturgi tööle, siis on see midagi vinget ja ennenägematut.

Alustaksin jällegi mõne sõnaga tegevuspaigas, eelkõige "lavas", sest tegevuspaik Peipsiveeres toimuvale sisule ei saagi olla midagi muud peale Peipsiveere. Lava on aga midagi kummalist, nimelt võsa, mis kaht publikutribüüni eraldab ja kuhu ühelt poolt rohkem sisse näeb, kui teiselt. Eks annab see lavagi omad mõtted sellest, mis saama hakkab.

Kuna lavastust enam näha ei saa, siis võin kirjeldada üht teist detailsemat. Esimeses vaatuses mängitakse lugu lõpust algusesse, peale vaheaega istud teisele tribüünile ja vaatad loo algusest lõppu. Kõigepealt vaatad üht lugu ja siis teist, mina alustasin Serafima looga ja siis vaatasin Bogdani lugu. Pean tunnistama, et esimesest loos oli raske aru saada, teisest oli juba lihtsam aru saada, sest olid tehniliselt kogu asja juba kord näinud. Kogu lavastuse heli kandus publikuni läbi klappide, eks seda seetõttu, et lugu saaks paralleelselt mängida. Siiski kostus mõnel hetkel ka vastaspoole heli klappidesse, kuid suurelt see ei seganud. Huvitav oli peaaegu katkematu helikujundus, mida klappides kuulda said ka sel hetkel, kui näitlejaid laval ei olnud.




Serafima ja Bogdani lugu on karm, julm ja vägivaldne. Raamatu lugemine pidi veelgi raskem olema, hetkel veel kogun, et sellega alustada. Kuid nii nagu ka pealkirjas viitan, siis kas see lugu on Serafima, Bogdani või hoopis Raimondi oma. Kes on Raimond? Ta on eestlane, eestlasest miilits, kes peipsiveerde tööle suunatakse ja kelle taktikepi alla elu edasi käima hakkab. Ta on kurjus ja see kes maksab kätte, kuid eelkõige see, kellele tahetakse kätte maksta. Eestluse rõhutamine saab Raimondi (Priit Loog) puhul sedavõrd oluliseks, et tekib soov hoopis talle kaasa elada. Kuigi kannatajad on need, kes Peipsiveeres enda kultuuri ja elu hoiavad.

Kõige olulisemaks lüliks saavad mõlemas loos vanausulised, või need nunna moodi naised, kes lihtsalt on. See on justkui märk, et see kadunud kultuur ei ole kadunud ja siiski eksisteerib. Märk sellest, et ehk ei ole seda sõda vaja ja saaks ka selleta. Lõpuks polegi vahet kas olid hea või halb, kannatavad kõik.

Teisalt on see lavastus mõtteaineks, et kuidas me lõimime meie kultuure, kuidas me praegu austame seda kultuuri ja elu, mida elatakse Peipsiveerel. Mulle näib, et karmid lood on vajalikud, et oskaksime õigel hetkel peeglisse vaadata ja sellest edasiseks järeldusi teha.

Lavastus lõpeb ja lõpeb, nii vist on sel korral õigem nimetada tulekahjuga, mida kustutada pole võimalik. Kuna ma romaani pole lugenud, siis ei tea, kas romaan lootust annab, lavastuses seda ei paista, kuid siiski loota võib, sest lootus sureb viimasena.

Ja lavastus minu jaoks Bogdani lugu vaadates lõpeb ka mõneti lootusega, sest öeldakse, et "oleme tänase vangid aga homne tuleb ikkagi". Nii vist ongi, et homne tuleb ikkagi!

Lavastuse info ja fotod kodulehelt:

Fotod: Gabriela Urm

Laval:

ILO-ANN SAAREPERA KRISTEL LEESMEND RENATE KEERD ELISE METSANURK ANDRES MÄHAR (Vanemuine) PRIIT LOOG (Endla) HARDI MÖLLER EKKE HEKLES

Autor: VAHUR AFANASJEV

Dramatiseerija ja lavastaja: IVAR PÕLLU

Kunstnik: KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik ja tehnikajuht: RENE LIIVAMÄGI

Muusika: EETER Lavastaja assistent: ANDREAS AADEL Produtsent: MAARJA MÄND

24 views0 comments

Recent Posts

See All