Selle aasta teine teatrivaatamine toimus samuti teatris Vanemuine, kui 22. jaanuari õhtul seadsin sammud Vanemuise väiksesse majja, et vaadata Scott Mcphersoni kirjutatud perekonnadraamat "Marvini tütred". Perekond on miski, mida lavale tuua on ühtlasi lihtne ja samas väga keeruline. See on teema, millega saame igaüks end ühel või teisel moel siduda ja meil kõigil on perest omamoodi ettekujutus.
"Marvini tütred" viivad meid kahe õe (peamiselt küll ühe) maailma, kus põimuvad valu, armastus, ideaal ja ultimaatumid. Bessie (Piret Laurimaa) on jäänud elama koju ja hooldab haiget isa ja tädi, ning saab lavastuse alguses ka ise raske haiguse diagnoosi ja Lee (Maria Annus) kes elab eemal, on jännis oma kahe lapsega, kellest üks elab hullumajas. Need kaks elu on olnud üksteisest pikalt lahus ja saavad nüüd taaskord kokku ning vaatajatele jutustatakse see perekonna lugu, see lahusoldud aeg.
Igal tegelasel on oma koht ja roll, nii on ka meie peredes. Oleme erinevas rollis, iga pereliikmega omaette suhtluses. Tekkinud olukord paneb mõtlema, et kumba õe saatus on raskem, kas seda saab üldse määrata? Miks on nad valinud sellise elu? Mis saab edasi?
Mõnusat vürtsi pakub kogu asjale tädi Ruth (Merle Jääger), kes sobib enda rolli valatult. Tädi Ruthil on asjast oma arusaam, kuid tundub, et osa tema elus toimub seebikates, mille vaatamist ta mingil juhul ei jäta. Ideaalmaailm on tervikuna see, mille poole tegelased püüdlevad. Teatavas mõttes jõuab see hetk ka kätte, sest kogu kamp külastab Disneylandi, aga siis selgubki, et ideaalmaailma ei saa meie elu jääda. Tegevustikus saab oluliseks ka ultimaatumite esitamine. Mida peab üks või teine tegema, et elu veereks sobivas suunas? Ilmselt on see sarnane meie igapäevaga. Esitame enda peres küsimusi ja ultimaatumeid, et saavutada paremat homset ja meeldivat eilset?
Lavastuse üheks kõnekaimaks sümboliks kujuneb "vaateratas", millele saame anda mitmeid tähendusi: ühest küljest seda sama ideaali, teisest küljest mälestust. Iga pereliige saab enda jaoks oma ratta ja oma tähenduse. Selle kõige juures on laval näha hulgaliselt detaile, milles peitub ühe perekonna valu ja rõõm.
Lavakujunduses on kesksel kohal valged linad, mille liigutamisel, meid ühest ruumis, isegi linnast, teise viiakse. Lisaks eelpool mainitud ratas ja meeletult sümboolne muusikaline kujundus (Tiit Palu), mida tahaks kuulata veel ja veel. Teatavat perekondliku ärevust ja segadust tekitab ka hajameelne doktor Wally (Aivar Tommingas), kes tahab head, aga nii on ju tihti, et tahad head aga...
Varasema Vanemuise kogemusega võrreldes teeb nauditava rollitäitmise Piret Laurimaa ja juba mainitud Merle Jääger. Tegemist on üldsegi ühe väga hea, paraja huumori, mõtlemisaine ja eluliste küsimustega lavastusega, mida Vanemuine pakub. Soovitan soojalt!
Fotod: Gabriela Urm/Vanemuine
"Marvini tütred"
Tõlkija: Kalle Hein
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu
Kunstnik: Eugen Tamberg
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Videokunstnik: Juho Porila
Osades: Piret Laurimaa, Maria Annus, Merle Jääger, Saara Nüganen, Aivar Tommingas, Ken Rüütel, Oskar Seemann ja Tiit Palu.
Esietendus 9. detsember 2020.